Sellegipoolest paistavad läbivalt silma erakondade strateegiliselt tõmmatud koostööjooned — sotsid vastanduvad Reformierakonnale ja EKRE-le, EKRE kritiseerib erinevalt varasemast Keskerakonda, Reformierakond vastandub Keskerakonnale, Tegus Tallinn vastandub Keskerakonnale ning Keskerakond kommenteerib asju juhipositsioonilt.

Üldiselt olid kandidaatide sisulised mõtted tasavägised. Konkreetsemaks minnes — debatis jätsid mulle sisukama mulje Kristen Michal ja Taavi Aas, viimane küll põikles ebamugavatest teemadest kõrvale.

Rainer Vakra ja Martin Helme olid ka järjekindlalt oma programmi välja toomas, ent EKRE probleemiks minu arvates programmi kvaliteet (pigem vastandutakse klassikalistes EKRE teemades, omapära KOV teenuste ja visiooni osas vähe) ning Vakra oli küll sisuline, ent loosunglik ja veidi programmi ette vuristav.

Inimesena jättis autentsema ja värskema mulje Viktoria Ladõnskaja, kes kahjuks aga ise linnapeaks ei kandideeri, otsekui ei esinda seda IRLi, kes kampaaniat juhib. Erik Vesti mõtted olid huvitavad, ent jäid debatis tagaplaanile.

Tallinna kui kohaliku omavalitsuse teemasid vaadates hakkavad silma mitmed spetsiifilised probleemid: korruptsioon, lasteaiakohtade maksumus, teede olukord, TTV jne.

Neile pakuti standardseid lahendusi. Samas on midagi uut ja kvaliteetset keeruline lubada — peale hyperloopi pakutakse ikka juurde parke ja rattateid, maailmas silmapaistvaid lahendusi aga vähe.

Tallinn saaks endale Eesti ühe ainukese omavalitsusena lubada innovaatilisi sotsiaalteenuseid ja põhjamaist linnaplaneerimist, ent peale paari konkreetse idee ei osata läbivalt innovaatilist visiooni pakkuda.

Politoloogina paistab, et Tallinna valimistel domineerib taaskord probleem, mille puhul kõik erakonnad peale Keskerakonna ignoreerivad venekeelseid valijaid või vastanduvad nendele, ja seetõttu on oodata Keskerakonna võitu. Samuti tundub, et Reformierakond võib teha IRLi arvelt tugevama tulemuse.