Juhtkiri | Vallasant ei huvita neil valimistel kedagi

Kas Tallinnas peaks saama liigelda maa all metrooga või hoopis tänavate kohal mööda monorelssi? Kas sadamast peaks viima üles Toompeale köisraudtee või oleks olulisem keskenduda Helsingiga ühendavale tunnelile? Need on pikemas perspektiivis kahtlemata huvitavad teemad, mille üks või teine erakond on võtnud kirsiks oma valimisplatvormile.

Niisamuti erutab kindlasti paljusid küsimus, kui jõuliselt pannakse nende lapsi eesti keelt õppima, ning seegi, keda ja millist tegevust ähvardatakse põlema pista. Arvatavasti ei lase nii mõnelgi valijal rahulikult magada ka nippide kombinatsioonid, millega tahetakse üht või teist poliitikut ja erakonda võimust eemal hoida.

Aga võib julgelt öelda, et kümnete tuhandete inimeste jaoks on need puhtakujulised nišiteemad. Inimest, kes läheb õhtul tühja kõhuga magama teadmata ka hommikuse toidukorra perspektiive, liigutab ilmselt üsna vähe arutelu, kas Tallinna mereäärt avades peaks eelistama kergliiklusteid piknikuplatsidele.

Erakondade võitlus keskendub paljuski nišiteemadele, nt kellelegi kambaka tegemisele, ja kohalike valimiste plaanis ebaolulistele ideoloogiaküsimustele. Selle asemel võiks olla üks põhiküsimusi see, kuidas toita kümneid tuhandeid näljaseid.

Suurem osa erakondi eelistab valulisi küsimusi mitte liiga palju torkida või siis jääda turvaliste ja nõrgalt toimivate lahenduste juurde. Näiteks Savisaare valimisliit räägib Tallinnas pensionäridele makstavast 150 lisaeurost aastas ehk 12 eurost kuus. Reformierakond lubab kaotada lasteaiatasu. Sotsid murdsid sisse lahtisest uksest, kui tõotasid kaotada lasteaia toiduraha, mida pealinna valitsejad juba tegid.

Muidugi on sotsiaalset kindlustunnet puudutavad punktid enamiku erakondade ja valimisliitude programmides olemas. Ent kampaanias neid sisuliselt ei mainitagi. Milline oleks väärikas lahendus, et keegi ei kannataks tühja kõhtu, ent abistamine tunduks ka ülejäänud ühiskonnale õiglane? Kas ja kui palju peaksid kohalikud omavalitsused tegema koostööd näiteks Toidupangaga? Milliste meetoditega tagada ka praegu, kui tööpuudus on sisuliselt nullis, elus heitunute rakendamine määral, mis leiva lauale tooks?

Sotsiaalabi ja tulu toovate töökohtade loomine võiksid olla just need kohad, kus eri arusaamade kokkupõrgetes sünniksid säravad lahendused. Nälgiv inimene ei tohiks olla tänapäeva jõudsalt kasvava majandusega Eesti reaalsus. Ent lugege meie laupäevalisast LP-st ja ka tänasest lehest, millist rolli peab Toidupank ikka veel täitma. Pole kahtlustki, et ideoloogilise võitluse taustal on paljud põhiküsimused valimiskampaanias isegi esitamata jäänud.