Direktiivi ümber käis jõukamate ja vaesemate liikmesriikide põhimõtteline vaidlus. Prantsusmaa eestvedamisel rõhutasid läänepoolsed riigid, et madalamate maksude ja töötasudega solgivad Ida-Euroopa riikide ettevõtted nende turgu. Ida-Euroopa riikidele tundusid aga läänepoolsete riikide mured pigem protektsionismina.

Seni on kehtinud põhimõte, et lähetatud töötaja peab saama vähemalt sihtriigi miinimumpalka, ülejäänud hüvede, näiteks mõnes riigis kokku lepitud lisapuhkuste või lisatasude puhul said kaugematest riikidest pärit ettevõtted kohaldada koduriigi seadusi. Kõige suurem vaidluskoht oligi see, millal tuleb töötajale hakata koduriigi seaduste asemel kohaldama sihtriigi seadusi. Selleks lepiti kokku ühe aasta pikkune periood, mida ettevõte saab soovi korral kuue kuu võrra pikendada.