Lähisuhtevägivalla juhtprojekt viib kodust minema ründaja, mitte ohvri
Leili (nimi toimetusele teada – T. J.) kannatas oma mehe peksu all kuus aastat. Mees muutus vägivaldseks mõned aastad pärast abiellumist ja laste sündi. Ema kaitsele tulnud lapse tõstis mees natti pidi eemale ja laskis siis rusikad käiku. Lõi ka näkku, sest karta polnud tal midagi. Naine ei läinud kuhugi ega kutsunud kunagi politseid. Miks? Leili sõnutsi on vastus lihtne: tal polnud kusagile minna. Pere elas Pärnust ligi 50 kilomeetri kaugusel maakohas metsatalus, ei olnud lähedasi naabreid, kelle juurde joosta, polnud ka ühtegi hotelli, kuhu minekuks viimased sendid kokku kraapida. Ja veel: Leili ei tahtnud oma kodust ära minna. „See on ju minu kodu ka, mina olen ka panustanud selle ehitamisse, ma ei tahtnud kusagile laia ilma peale minna, kodust ilma jääda,” ütles ta.