Joosep Tiks: Selle aasta kangelane on paadialune, kes muutis meid sotsideks

Lõppeva aasta sümboli tiitel läheb Andresele – kodutule härrale, kelle turvamees krattipidi trammist välja lohistas. Ta äratas üles eestlastes teatava ajastu muutuse, vasakpoolse vaimsuse, mis seeasemel, et nina krimpsutada ja asotsiaalihaisu kiruda, hoopistükis tundis Andresele kaasa.

Pikalt on olnud eestlase ja eestluse võrdkujuks hoopis üks teine Andres, Vargamäe peremees, kes teeb tööd ja näeb vaeva. Hirmsasti rügab ja ootab armastust. Sedaviisi oleme ka meie peremeestena hirmsasti rüganud nii nagu Andreski ning ka ise teinekord jätnud märkamata Tammsaare edasised sõnad: „aga armastust ei tulnud, teda pole tänini Vargamäel.“ Armastuseta elab ka Andres, seekord kodutu.

Peremehed me juba oleme, ka trammis, kus saame kohe kurjasti pahaseks, kui on räpane. Ajaleht kirjutab, et on must. Ise ka vaatad, et iste ongi must. Ega see iseenesest juhtu, ikka inimese süül ja siis jääbki ette see asotsiaal, kes haiseb ja külvab räppa istmele ja kaassõitjate ninasõõrmetesse. Tuleb turvamees ja leevendab kõikide vihaste ootuseid ning veab asotsiaali ühissõidukist välja, kuna viimane oli pisut vähem „ühis“ kui kõik teised. Ise me teeme oma peremehetsemisega selle, et Andres lohistatakse minema.