Anu Parts: Mis on monarhliblikate kummalise rände mõte? Mis on koolitunni ja õpetamise mõte? Õpetajate arengust

Bioloogi- ja pedagoogiharidusega haridusnõustaja Anu Parts arutleb, kuidas julgustada katsetama uusi õpetamise viise õpetajaid, kes on vanast ajast harjunud kontrollimise ja noomimisega.

Kõik siin maailmas on liikumises. Kujutle tuules liikuvat võililleseemet või vees ulpivat lootoslille vilja. Kuhu ja miks, ei otsusta mitte seeme ise, vaid teda liigutav õhk ja vesi.

Hoopis teine asi on rännetega. Rändlinnud teavad täpselt, millisel laiuskraadil ootab teda talvekorter sobiva temperatuuri ning toiduvõimalustega.

Perioodiliselt rändavate organismide hulgas on lisaks lindudele veel hulk erinevaid selgroogseid ja selgrootuid. Üks üllatavamaid rändeid on Ameerika mandril elavate monarhliblikate ränne. Nimelt ületavad nad ligi 4000 km pikkuse vahemaa Kanada lõunaosast Mehhikosse. Teekond on pikk ja seda ei läbi mitte üks liblikapõlvkond: teekonna pikkuse mõõduks on neli põlvkonda, kellest iga järgmine jätkab sealt, kus eelmisel ränd pooleli jäi.

Teekonnal lendavad liblikad üle maismaa ja üle Suure järvistu Ülemjärve. Juba selle ettevõtmise pikkus ning põlvkondade vaheldumine on imekspandavad. Ja ometi on liblikatel veel üks üllatus varuks. Nimelt teevad nad keset järve järsu kõrvalepõike ida suunas, et mõne aja pärast uuesti läände ja seejärel lõunasuunalist lendu jätkata. Geoloogid usuvad, et miski takistas minevikus monarhliblikate teekonda. Arvatakse, et osa Ülemjärvest oli kunagi hoopis üks Põhja-Ameerika kõrgemaid mägesid. Monarhliblikatel oleks olnud asjatu jõupingutus üle mäe lennata ja nii valisid nad võimaluse lennata ümber mäe. Hoolimata sellest, et mägi on tänaseks kadunud, jätkavad liblikad oma endist ümberlendu. Teised oletused liblikate lennutrajektoori kohta räägivad ilmastikust, tuule suunast ja tugevusest.

Mida on meil sellest õppida?

Jätkem loodusteaduslik vaatepunkt ning pöörakem pilk sellele, mida on meil sellest loost õppida. Organisatsioonikultuuris räägitakse horisontaalsest juhtimisest ning õppivast organisatsioonist. Tegevuse tasandile jõudes tähendab see, et õpetajad osalevad töörühmades, arutlevad õppimise ning koolikorraldusega seotud probleemide üle ning leiavad üheskoos lahendusi, jagavad üksteisega õpetamisnippe ning analüüsivad nende mõjusust. Üksteiselt õppimise võimalusena on vastastikused tunnikülastused ning arutelud hindamatu väärtusega.

Ometi on sellise õppimisviisi käivitamine võrreldav Heraklese vägitegudega. Õpetajad ei kipu just liigmeelsasti vaatlejaid oma tundi laskma. Ma ei räägi siinkohal nendest õpetajatest, kelle klassiuks on alati avatud ja seda nii otseses kui ülekantud mõttes.

Mis on keeldumise võimalikud põhjused? Sellele küsimusele ei ole võimalik anda üht vastust. Pilt on mosaiikne ja erinevate inimeste puhul on võtmetähtsusega erinevad killud.

Õpetaja on harjunud kontrollimise ja noomimisega

Me tuleme koolist, kus hierarhial on oluline roll. Tunnivaatlus on olnud pikki aegu võimu instrument. Õpetajat käidi kontrollimas, suunamas, noomimas. Temalt nõuti ja talle kirjutati ette. See on meeles ja suulise folkloorina püsiv. Tean koole, kus midagi sellist enam ei ole ja üksteisega kõneldakse võimuvabas keeles: leitakse lahendusi, tehakse koostööd, jõutakse kokkulepetele, vajadusel konfronteeritakse. See ei ole sõrmenipsuga saavutatav. Esmalt on vaja teadvustada, et võimukeel on suhetele hävitav ning pikas vaates ebatõhus. Kui alustada kokkulepetega, tegelda oma, igaühe ja organisatsiooni väärtustega, kasutades kõikide teadvustatud pingutust ja usku muutuste võimalikkusesse, on dialoogi tekkeks esimene samm tehtud.