Ei leia mina iial teal

see suure laia ilma peal,

mis mul nii armas oleks ka,

kui sa, mu isamaa!

Meie hümn räägib sellest, et maailmas võib näha ja kogeda väga paljut, aga sealjuures jääb kodune Eesti ikka kõige armsamaks ja siia tahetakse tagasi tulla. Sõnad samal ajal nii julgustavad maailma nägema kui ka oma juuri meeles pidama.

Üha rohkem eestlasi töötab, õpib või arendab äri mõnda aega välismaal. Oleme aina enam globaalne rahvus. Selles võtmes on suurepärane, kuidas meie 19. sajandist pärit hümn kannab endas täiesti 21. sajandi väärtusi.

Nõnda saab tänapäeva jaoks kõnekana mõista ka hümni sageli kirutud kolmandat salmi. Viidet jumalale, laulu loomise aja eripära, ei pea üle tähtsustama. Võiksime hoopis panna tähele, mille jaoks hümnis Eestile edu soovitakse.

Kolmas salm sisuliselt ärgitab Eesti riiki olema ettevõtlik - mingu ikka hästi, „mis iial ette võtad sa". Sageli räägivad hümnid minevikust ja on üsna sünged. Küllalt tähelepanuväärselt vaatab meie hümn aga tulevikku, kus Eesti ikka ja jälle midagi uuenduslikku ette võtab.