Tekstis esinevad üldtunnustatud šarlatanluse tunnused: kombineeritakse üldtuntud fakte ja literatuuritsemist.

Näiteks selle Briti „mammi", Melita Norwoodi, agendinimega Hola kohta on raamat, mis ilmunud koguni eesti keeles. Ja siis esineb seal mingi salapärane eestlane, keda 1992 aastal usaldati ja kes nüüd räägib. Otsad on nö vette pandud ning nii võib rääkida-kirjutada, mida tahes. Ei usu!

Topeltagentide mängumaa

Vaatame ajas tagasi. Tol ajal, s.t postkommunistlikus Eestis, oli kõik täis topeltagente ja muidu agente. Kõik tilkus läbi. Ja siis usaldati sellise mastaabiga operatsiooni juurde eestlasi? Viimasele on omistatud veel kõrge auaste - „omal ajal väga kõrgeid paguneid kandnud mees". Et oleks usaldusväärsem? See on ju klassika - šarlatanid tõstavad alati oma jutu usaldusväärsust. Meditsiinis on nende allikad näiteks kolmekordsed meditsiinidoktorid.

Aga lugu ennast kinnitada ega kahtluse alla ei saa - mis üldteada, see üldteada, mis peidus, see peidus.

Millegipärast on jäänud artiklist üsna kõrvale seik (on vaid korra mainitud), et Mitrohhini arhiiviist osa nüüd nähtav. Paraku on nähtav ka vähem oluline. Nähtamatu osa jääb alati olema. On ju tegemist infopimendus mänguga, s.t Venemaa jäetakse „siplema" ja mõtlema - mida nad küll veel teavad... Nõnda pingutab Moskva ehk ka teinekord üle.

Ajaloolane ja poliltoloog Rein Ruutsoo on uurinud põhjalikult nii KGB töömeetodeid kui ajalugu.