Meie Nechayeva, see on Eesti jõud

Elame ajal, kus pingeleegi süttimiseks pole vaja enamat kogemata pillatud valest sõnast või ka tegemata jäänud teost. Uusaastaööl hümni mängimata jätmine kutsus mõne inimese raevuhüüete saatel barrikaadidele. NO99 film-etendus vabariigi juubeliüritusel küttis kirgi, nii et vanad sõbrad hakkasid üksteist Facebookiski blokeerima. Ja kui jutuks on midagi nii radioaktiivset nagu sündimus ja keskkond või alkohol ja aktsiisid, tahaksid paljud need vaidlused maa-aluses punkris üle elada.

Nechayeva andis lõhestunud Eesti üldsusele vähemalt korraks võimaluse end ühtsena tunda. Hea oleks hingetõmbepaus ära kasutada.

Irvhambad hoiatasid, et järjekordne suur võitlusväli on juba paika pandud: kuna maitse üle teadupärast ei vaielda, vaid kakeldakse, siis kujuneb ka Eurovisionist tõeline solvunud tunnete mürgel.

Ometi need ootused ei täitunud. Haruldase koloratuursopraniga Elina Nechayeva võlus Eesti Laulu lõppvõistlusel nii paljusid, et iga poliitik võiks seda üksnes kadestada. Lõpphääletuses andis talle oma toetuse koguni 70% neist 62 000-st, kes telefoni haarasid ja oma eelistuse teele saatsid.

Laul oli küll lihtne, kuid meisterlikult esitatud. Sellest andis tunnistust ka professionaalide žüriilt saadud kindel esikoht. Nechayevast kiirgav jõud – la forza – paneb vaikselt ahhetama ka ülejäänud Euroopa. Kui nii mõnigi kord on pärast Eesti Laulu lõppu jäänud tunne, et Euroopa konkurentsis ei maksa meie lemmikuga suuri lootusi hellitada, siis seekord oleme juba eos pälvinud heatahtlikku kadedust. Nagu näitab Eurovisionworldi kihlveokontori ennustustabel, on praegu favoriidirollis just Eesti.

Vahest oligi vaja midagi tavapärasest niivõrd eristuvat, et tühist ärapanemisrõõmu vähemalt hetkeks nullida. See ei tähenda kaugeltki, nagu meeldiks laul kõigile (Eurovisioni formaat ei saa juba iseenesest igaühe maitse järgi olla). Ent kui heita pilk üle sotsiaalmeedia tavapäraste kaevikupositsioonide, meenutab nähtu otsekui kevadpuhastusele järgnenud meelerahu.

Nechayeva edu annab ühtlasi võimaluse vaadata tagasi, kui pika maa oleme vabariigi juubeliaastaks ära kõndinud. Segaperekonnast pärit neiu esitab (enda kirjutatud!) itaaliakeelse laulu, mis ühendab inimesi ja annab Eesti positiivsele kuvandile Euroopas kõvasti vunki juurde – seda polegi nii vähe. Iga kord, kui mõni naabermaa propagandist tuleb edaspidi ässitama „diskrimineerimise ja integratsiooni” teemal, saab seda pareerida inimliku ja emotsioone kõnetava käeviipega: „Aga vaadake meie Nechayevat! Meil on selline jõud!”