Külliki Kübarsepp: minister Palo on kommunikatsiooniprobleemide näidiseksemplar
Viimast “Foorumit” vaadates ei teki mitte mingit usaldust Kadri Simsoni, Jürgen Ligi ega Urve Palo suhtes. Isegi Martin Helme suutis selles formaadis ootamatult viisakas olla. Arutelukultuurist polnud haisugi ja kindlustunne saatejuhi võimekusest olla saate juht jäi endiselt kahtlaseks.
Mida me siis teada saime? Valitsusel puudub suur idee. Koalitsiooni juhtiva erakonna esindaja ei olnud suuteline sellele küsimusele vastama, vaid pigem väljendas solvumist teemapüstituse peale.
Urve Palo, see on alatu, et naeruvääristate opositsiooni seisukohti ja küsimusi, sest nagu saates kõlas - „teie pole mitte milleski teadlik“. Mis mõttes ei ole teadlik? See on selge valitsusliikmete tegemata töö, et meie ühiskond tervikuna ei saa aru, mis meie riigis tegelikult toimub.
Analoogne üleolev suhtumine süvendab usaldamatust valitsejate suhtes ja vähendab kodanikuaktiivsust alates maksude maksmisest kuni valimisosaluseni välja. Ja riigieelarvestrateegiaga pole keegi peale ministrite praegu tutvuda saanudki. See on siiani salastatud dokument.
Minister Palo on kommunikatsiooniprobleemide näidiseksemplar. Tohutu segadus kiire interneti püsiühenduse viimisel maapiirkondadesse, kus suurimaks kaotajaks olid omavalitsused koos oma kodanikega.
ID kaardi turvariski skandaali puhul oskamatus õigeid sõnumeid edastada, mis tekitas tohutu kaose PPA teeninduspunktides, jne. Mis järgmiseks? Tuvastame ühel hetkel seda, et üürimajade projekt on teeninud erakonnale sõbralikke ehitajate huve? Infosulu õigustamine ja selle süvendamine on meie riigi julgeolekurisk, mille tõenduseks on korruptsioonijuhtumite sagenemine.
Kadri Simson, kuidas on võimalik eitada euroraha vähenemist? Pidevalt õigustada, et euroraha betooni valamine on Eestil eeskujulikult välja kukkunud, on vastutustundetu. Kes betooni üleval pidama hakkab?
Rahvaarv Eestis kahaneb. Tänane maksude ülelaekumine on lähiaastate boonus, kuid see ei jätku igavesti. Just selle sama rahvaarvu vähenemise tõttu. Ehk investeerida tuleb sinna, mis toob meile ka tagasi. Tootlikkuse tõstmine peab olema meie riigi üks suuremaid eesmärke.
Teiseks, riiklik eesmärk peab olema valitsemiskulude vähendamine. See tähendab esmajoones kolmes ministeeriumis topelt ministrikohtade kaotamist. Piisab ühest sotsiaal-, rahandus- ning majandus- ja kommunikatsiooniministrist. Lisaks tuleb selgelt saavutada olukord, kus euroraha eest riigivalitsemine tuleb lõpetada. Ja selle juures tuleb meeles pidada tingimust, et selle katteks ei võetaks eesti maksumaksja raha muudelt valdkondadelt.
Riigivalitsemise kulusid ei saa ega tohi arvestada uute ülesannete väljamõtlemise kaudu. Selle tagajärjeks on, et kodanik ei saa tegelikku abi. Lisaks on paisunud ametnikkondade kulutused.
Lõpetuseks. Riigikogu roll Eesti väljakutsete seadmisel peab märkimisväärselt tõusma. Selleks tuleb riigi eelarvestrateegia (nn RES) menetlus tuua Toompeale. Ühise laua taga peavad istuma parlamendisaadikud ja valitsuse liikmed. Analoogset valitsemisstiili kasutatakse meie naaberriigis Soomes, kus on kokku lepitud visioonis ja regulaarselt peetakse arutelusid ja otsuseid langetatakse vastu strateegilistes küsimustes. Kui jätkub valitsuse domineerimine seadusandliku võimu üle, jääb otsustajate ring endiselt väga väikeseks ja Eesti ühiskond muutub suletumaks.
Mõtlemiseks. Kas ei oleks aeg muuta saate formaati? Näiteks üle minna üks-ühe debatile, kus on rohkem aega ja võimalust mõttekäike arendada ja kus on võimalik eri teemade hüplikku vaheldumist ära hoida? Itaalia parlamendivalimiste vaatluse ajal jäi just silma see, et saates oli 1-2 poliitikut, kellega saatejuhid - neid võis olla ka mitu - püüdsid süvitsi minna erinevatel poliitilistel teemadel.
