Kordused, mis kammitsevad, ja kordused, mis vabastavad
Visuaali toetab muusika. Sander Saarmetsa helitaust koosneb alguses struktuurita kääksatustest ja kriuksatustest. Nii nagu kõndimine muutub tantsuks, saab (ukse)kriginatest rütm, mis muutub üha kiiremaks ja intensiivseks, taas tempot langetab ja vaataja emotsioonidel tallab.
Kängitsetud kängitsejad
Viit tantsijat, kelle hulka kuuluvad ka koreograafid, on seda võluvam jälgida, et Eesti nüüdistants näikse olevat kaldu kontseptuaalsete lavastuste poole ja vaimustus liikumise ilust on kiire tulema. Nii palju siiski viriseks, et „Ainukorduse” esituses tahaks ideaalis näha veelgi enam täpsust. Kuivõrd koreograafia on üles ehitatud kordustele, eeldab selle täielik mõjule pääsemine vaat et põhjakorealikku sünkroniseeritust.
PS Ikka on kihvt, kui tegelik elu lavastusse trügib. Eeldusel, et see ei ole etenduse ajal kolmandat korda järjest telefoni vaigistav inimene publiku hulgast. Nähtud etendusel (6. mail) oli hetk, kui tantsijad eemaldavad aknalt katte. Vastasrõdult paistis punastes riietes hüperenergiline poiss, kes rõõmsalt jälgis, mis saalis toimub. Tähelepanu tantsijatelt oli selleks momendiks varastatud, nii et profülaktika mõttes siia klišeetõdemus, et teater suunas pilgu otseses mõttes elule.