Akadeemia uues numbris: usalduse kiire kasv Eestis viimase 20 aasta jooksul on olnud rahvusvahelises võrdluses pretsedenditu
Aastatel 1930–1933 oli Ariste Tartu ülikooli stipendiaat Helsingis, Uppsalas ja Hamburgis. Helsingi ülikoolis valmis tal mitu uurimust soome keele fonoloogiast ja kindlasti arendasid noore teadlase mõttelaadi ka Helsingi ülikooli õpetlased, nagu näiteks foneetikaprofessor Frans Äimä (1875–1936), foneetik ja fennougristika professor Lauri Kettunen (1885–1963) jt. Ent Helsingi ülikool oli keskus ka slavistikas. Selles teadusharus pidas ta hiljemgi väga tähtsaks Valentin Kiparskyt (1904–1983).
Hamburgis töötas Ariste sealse ülikooli katselise foneetika professori Giulio Panconcelli-Galzia (1878–1966) laboris. Aga kuidas toimus silmast silma vahetu suhtlus inimestega siis, kui ta oli juba õppejõud? Ehkki Ariste tegi artikli autorile viimase üliõpilaspõlves ettepaneku sinatamiseks, ei tähendanud see kamraadlikkust, vaid akadeemilist laadi kokkukuuluvust. Paul Ariste tegi vahet, kes on tema õpilane, kes kolleeg, kes juhendatav, kes kasulik ülemus, kes tuttav, kes vana perekonnasõber, kes mõttekaaslane. Ta oli heasoovlik ja see, et ta pidas kinni akadeemilisest hierarhiast ning mitmetest rangetest väärtushinnangutest, ei teinud temast klassiteadlikku aristokraati.
Usaldusmäära muutus Eetis alates 90ndatest
Üldine usaldus ehk valmisolek usaldada teisi inimesi, sealhulgas võõraid, ilma kohese vastuteene ootuseta, on kui liim, mis ühiskonda koos hoiab ja seeläbi inimestevahelist koostööd soodustab. Seetõttu peetakse üldist usaldust, mis on üks sotsiaalse kapitali põhikomponentidest, hästi toimiva demokraatliku ühiskonna üheks aluseks. Mai Beilmann ja Anu Realo käsitlevad usaldusemäära muutust Eestis alates 1990. aastate algusest 2016. aastani. Analüüsid tuginevad Euroopa sotsiaaluuringu ning Euroopa ja maailma väärtuste uuringu erinevate uurimislainete andmetele, mis muu hulgas võimaldavad Eestit ka teiste riikidega võrrelda. Usalduse kiire kasv Eestis viimase 20 aasta jooksul on olnud rahvusvahelises võrdluses pretsedenditu ning seletusi sellele tuleb ilmselt otsida teooriatest, mis käsitlevad usaldust hinnanguna kogukonnale või ühiskonnale, milles inimesed elavad. Sealjuures näib olevat iseäranis oluline just mittepoliitiliste riigiinstitutsioonide (nagu politsei ja õigussüsteem) aus ja korruptsioonivaba toimimine. Kui arvestada, et usalduse kõrge tase viitab igas mõttes „tervemale“ ühiskonnale (seda nii majanduslikus, sotsiaalses kui poliitilises mõttes), siis on usalduse kiire kasv viimastel kümnenditel 100-aastase Eesti jaoks väga hea ja lootustandev uudis.
Loodusloolaste retked
Alates 1802. aastast Tartu ülikooli loodusloo professorina töötanud Gottfried Albrecht Germann sooritas 1803. aastal Eestimaa-reisi, millest tegi ka ülestähendusi (tlk Malle Salupere). Koos kahe üliõpilasega sooritatud retk oli esimene ja läbi aegade üks pikimaid loodusteadlase juhitud reise Eestis, samuti esimene nii ulatuslik taimetutvustuslik ülevaade Eestist välismaale. 12. juulil (vkj 30. juunil) 1803 asuti Tartust teele ja tagasi jõuti 15. (3.) augustil. Kolmehobusevankriga läbitud teekonna pikkus oli ligi 900 km. Reisi käigus kogus Germann ühtlasi taimi herbaariumi koostamiseks ja laskis linde topiste valmistamiseks looduslookabinetile. Oma reisikirjas tutvustab ta kohatud botaanikahuvilisi kirikuõpetajaid ja nende saavutusi, vähesel määral ka loodust ja kohalikke olusid. Heldur Sanderi järelsõnast saame teada, et Riias 1773. aastal sündinud Germann oli laia silmaringiga, õppis Jena ülikoolis arsti- ja loodusteaduskonnas meditsiini ja täiendas oma teadmisi Würzburgi, Berliini ja Kieli ülikoolis.
Tartus oli Germann eestvedaja looduslookabineti ja botaanikaaia rajamisel. Botaaniline teadustöö jagunes tal kaheks: Eesti- ja Liivimaa taimestiku uurimine ning Tartu ülikooli botaanikaaia taimede kataloogi koostamine. Kokkuvõtvaks suurteoseks jäigi botaanikaaia kataloog, kuhu võõrliikide kõrval said kirja ka meie looduslikud aeda kogutud taimed. Ornitoloogias hindas Germanni kõrgelt loodusteadlane Bernhard Meyer, kes kasutas temalt saadud andmeid Baltimaade lindude ülevaate koostamisel. Gottfried Albrecht Germann suri 16. novembril 1809. aastal Tartus tuberkuloosi ja on maetud Raadi kalmistule.
Eesti Vabariigi 100. sünniaasta puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1924. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 6. aastapäeva. Lisaks pidupäevapaatosele käsitletakse neis tekstides tõsisemaidki probleeme. Eelnev aasta ei olnud majanduslikult kerge: põllumehed kannatasid ikalduse tõttu, pankade liiga kergekäelised laenuandmised tõid kaasa inflatsiooni ja vajaduse müüa maha suur osa riigi kullavarudest ning Venemaa kärpis poliitilistel põhjustel majandussidemeid. Suurel määral just idanaabri, Nõukogude Venemaa ärgitatud riigivaenuliku kihutustöö taustal kõlab tänapäeval eriti päevakajaliselt tollane üleskutse riiklikuks vastupropagandaks, mis peab selgitama kättevõidetud iseseisvuse aadet ja kandvat väärtuspinda. Iseäranis poliitilised erakonnad peaksid vältima üksteise laimamist ja ministrite alusetut süüdistamist kuritegevuses, sest see mürgitab rahva usku ja kindlustunnet noore riigi toimevõimes. Kaugemate eesmärkide seas väärib märkimist üleskutse saada üheks vahelüliks Aasia ja Euroopa kultuuride ühendamisel. Aga selleks peab hariduslik mastaap tunduvalt suurenema, moonakamentaliteedist vabanema, sisemiselt aristokraatlikuks saama. Kasvagem sisemiselt — see motiiv ilmneb paljudes sõnavõttudes.
Neli võrdlsmisliiki
Võrdlemine, inimmõtlemise kõikjal avalduv alamstruktuur on üks inimmõistuse fundamentaalseid tunnuseid. Jonathan Zittell Smith (tlk Indrek Peedu) eristab nelja võrdlemisliiki. Esimene neist koosneb kahest binaarsest jaotusest: inimene/mitteinimene ja meie/nemad. Teiseks suureks võrdlemisliigiks on ajalooline võrdlemine, olgu siis rahvalikus exemplum’i vormis või teaduslike ja filosoofiliste ajaloolaste keerukamates hermeneutilistes diskussioonides. Kolmas klass on osalt esimese kahe kombinatsioon. See on samal ajal nii vaatlus kui teooria. See on sarnasuse märkamine („meie moodi“) ja selle seletamine assimileerimise, difusiooni ning laenamise kaudu (s.t nad on „meie moodi“, sest nad „on meie“, nad on „meilt pärit“, meie oleme „nende sugulased“). Neljandaks suureks võrdlemisliigiks on võrdlemine hermeneutilise tööriistana. Sellisel puhul võidakse ühe kultuuri mingi konkreetse motiivi, sümboli või tava tähendust ja funktsiooni kasutada selleks, et tõlgendada sellega sarnast motiivi, sümbolit või tava teises kultuuris, liikudes tuttavalt pinnalt võõrale. Smithi põhiväiteks on, et need neli võrdlemise põhiliiki on tinginud neli peamist võrdlemismoodust või -stiili, kui neid rakendada religioossele või kultuurilisele materjalile: etnograafiline, entsüklopeediline, morfoloogiline ja evolutsiooniline. Autor keskendubki kõigi nende nelja põgusale iseloomustamisele, ajaloolisele vaatlemisele ja hindamisele, sest on veendunud, et enamikku võrdlemisolukordi ja -protseduure on võimalik mõista ühe või mitme niisuguse mooduse või stiili rakendusena.
Arvustuste rubriigis vaatleb Jüri Allik Aaro Toomela raamatuid Kultuur, kõne ja Minu Ise ning Minu Ise areng: Inimlapsest inimeseks.
Herbert Normanni päevikud
Uue järjejutuna hakkavad ilmuma arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.
Luulega esinevad Doris Kareva ja Toomas Kiho. Artiklitele vahelduseks pakume nautida Navitrolla maalide reproduktsioone.
