Akadeemia uues numbris: kärbseseente põnev maailm, eestlaste identiteet ja maailma tragikoomiline allakäik
Sõnavõtus Tartu Linnaraamatukogu 105. sünnipäeva kõnekoosolekul 7. aprillil 2018 „Kas praegu on otsustav hetk?“ kandis Jaak Jõerüüt ette oma 2004. aastal eesti keeles ilmunud raamatu "Diplomaat ja mälu" soomekeelsele tõlkele mõeldud uue lõpu. Talle tundub, et inimesed ei taha vaadata peeglisse, et näha meie ühise maailma tragikoomilist allakäiku. Eyes-wide-shut-olek on tulnud, et esialgu jääda.
Otse silmade all tekivad, tõusevad ja vajuvad virvatulukestena nähtused, mida kutsutakse näiteks lumehelbekesteks. Need on inimesed, kelle puhul mõnel maal on tunnuseks agressiivne radikaalnaiivsus, teisel vastupidi, lõtv pehmonaiivsus. Kõigi niisuguste nähtuste kasvulavaks on üleilmne vaimne pinnas, mis on segatud kokku sellistest omavahel kokkusobimatutest osistest nagu rumalus, harimatus, ahnus, võimuahnus, edevus, ambitsioossus, sajaprotsendiline vale, veerandtõde, pooltõde ja 99% tõde. See kehtib ka Eesti kohta, kus on kõlama hakanud poliitikute lööklause „Eestit tuleb müüa!“. Lööklauset saadab libe jutt, et Eestit on vaja 24/7 globaalselt tutvustada ehk sümboolselt müüa. Kuid sel mündil on ka teine pool, sest protsess jõuab paratamatult strateegiliste objektide või sümbolnähtuste mahasalgamiseni, mahasahkerdamiseni ja mahaparseldamiseni. Kõige toimuva kaitsekilbiks haaratakse sellised nähtused nagu avatus ja vabaturumajandus, kuid kilpide varjus hiilib labane ahnus.
Eesti keele, kultuuri ja komberuumi säilimise tagatiseks on piisava hulga etniliste eestlaste olemasolu siin, oma kodumaal. Selle eelduseks on iseseisva riigi olemasolu ja tugev identiteet, kuid muidugi ka sobiv demograafiline olukord, mida analüüsib Ene-Margit Tiit. Artiklist selgub, et eestlaste arv Eestis on muutunud üsna sarnaselt kogu Eesti rahvastiku arvukuse muutumisega, kuid eestlaste osakaal rahvastikus on muutunud pigem vastupidises suunas. Kui eestlaste arv Eestis enne Teist maailmasõda ületas napilt miljoni, siis sellele tasemele pole siinmail uuesti jõutud. Laulva revolutsiooni aegselt kõrgtasemelt, kui eestlasi oli üle 965 000, on see arvukus nüüdseks vähenenud niihästi väljarände kui ka negatiivse iibe tulemusena, kuid ületab siiski veel 900 000 piiri. Vaatamata jätkuvale negatiivsele iibele on praegune rahvastikuareng pigem positiivne: oodatav eluiga kasvab ja arvestatavas mahus toimub eestlaste tagasiränne. Eestlaste osakaal rahvastikus on püsinud viimase kümmekonna aasta jooksul suhteliselt stabiilselt 69% tasemel, kõikudes üles- või allapoole vaid 0,2% võrra.
Paul Ariste õpetlaseks kujunemine
Peeter Olesk mõtestab oma õpetaja, keeleteadlase ja polügloti Paul Ariste (1905–1990) õpetlaseks kujunemise arengulugu. Lisaks üldkeeleteaduslikele probleemidele kujunes tema meelisteemaks vadja keel ja etnoloogia, aga samuti teiste läänemeresoome keelte foneetika, grammatika ja kontaktid teiste keeltega. Sel alal tehtud tööd tähistati 1985. aastal Tartu Riikliku Ülikooli toimetiste vihikuga Paul Ariste ja tema tegevus (sari „Fenno-ugristica“) ning järgmisel aastal ilmus samast sarjast Paul Ariste fennougristikakoolkond ja selle sidemed. Valituna 1954. aastal Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikmeks soome-ugri keelte alal, alustas Paul Ariste hoopiski praktilisematest küsimustest: esiteks korrapäraselt ilmuv lingvistiline väljaanne ja kontaktid teiste maade lingvistide ja etnoloogidega. Näiteks aastast 1955 oli ta Emakeele Seltsi aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimees, 1965. aastal algatas ajakirja Советское финно-угроведение (a-st 1990 Linguistica Uralica) väljaandmise ja oli ajakirja peatoimetaja. Paul Ariste eestlastest õpilastest kuus kaitsesid tollases mõistes ka doktoritööd — kõik nad on läinud edasi Paul Aristelt päritud aluspõhjalt. Aga mis puudutab Ariste lemmikteemat, vadja keelt, siis seda oskas Venemaa 2010. aasta rahvaloenduse andmetel vaid 68 inimest.
2016. aastal avaldasid Eberhard Winkler ja Karl Pajusalu sarjas “Veröffentlichungen der Societas Uralo-Altaica” Johann Andreas Sjögreni (1794–1855) pärandist täielikul kujul tema 1846. aastal salatsiliivi keele alale tehtud keeleuurimisreisi materjalid. Kogu salatsiliivi materjalis on läbi viidud salatsiliivi morfoloogiline ja süntaktiline analüüs. Sellisena on Winkleri ja Pajusalu uurimus-publikatsioon vältimatu eeltöö samade autorite poolt kavandatud salatsiliivi grammatikale. Sjögreni kogu on viimane salatsiliivist üles kirjutatud suhteliselt usaldusväärne materjal, järgnevatel aastakümnetel suri see keel välja. Salatsiliivi grammatika koostamisele orienteeritud publikatsioon pakub erakordset huvi keeletüpoloogia muutumise vaatepunktist, kui pidada silmas, et liivi keel elas ülitugeva läti (üldisemalt indoeuroopa) keelemudeli surve all. Mati Hint pöörab oma artiklis erilist tähelepanu kahele keeletüpoloogilisele muutusele salatsiliivis: prepositsioonistumisele ja lause aspekti väljendamise muutustele.
Viipekeel kristluse kontekstis
Liina Paalese artikli teemaks on kurtus, kurdid inimesed ja viipekeel kristluse kontekstis. Kuulmispuue ja kurtide inimeste teema esineb Piiblis nii kujundlikus tähenduses hingelise olukorra metafoorina kui terviseprobleemina. Kurtus on olnud oluline teema ka kirikuloos. Kuulmisvõimetust ja viiplemist on käsitlenud näiteks Augustinus ja Hieronymus, kelle kirjutised väljendavad ainuüksi kuuljate püüdlusi kurte keeleliselt mõista ja seetõttu ei saa nendest midagi teada kurtide omavahelise suhtlemise kohta. Kurte inimesi vaatles ka Martin Luther, kes leidis, et kui nad oskavad oma usku väljendada, siis tohib neid lubada nii armulauale kui ka abielluda. Kloostrielu reeglid nägid ette kõnelemise vältimist, aga vaikimisnõude raames tekkinud kloostriviipekeeled olid ühendavaks suhtlusvahendiks ka eri emakeeli kõnelevatele munkadele. Kloostrites on õpetatud ka üksikuid kurte. On tõenäoline, et mungast õpetaja suhtles oma kurdi õpilasega just mõnes kloostriviipekeeles. Kirikul on kurtide haridusajaloos oluline roll nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides. Eesti esimese kurtide kooli rajas luterlik pastor Ernst Sokolovski 1866. aastal Vändrasse. Kurtide kooli tunniplaanis oli usuõpetus, mille tarbeks olid spetsiaalselt kurtidele mõeldud õpikud. Tänapäeval on kurdid kaasatud erinevates kirikutes nii Eestis kui välisriikides — toimuvad viipekeelsed jumalateenistused. Kuulmispuudega inimesed vajavad kirikus usunditõlget, misläbi areneb ka eesti viipekeelne kristlik leksika.
Artiklid 1925. aasta ajalehest
Eesti Vabariigi 100. sünniaasta puhul avaldame valimiku artikleid, mis ilmusid ajalehtede veergudel 1925. aasta veebruaris tähistamaks Eesti Vabariigi 7. aastapäeva. Kuigi vabariigi sünnipäeval 24. veebruaril korraldati paraade, aktusi ning piduõhtuid, ei jäetud tõsisemaid teemasid leheveergudelt välja. Paljudes kirjutistes mainiti 1924. aasta 1. detsembri kommunistlikku riigipöördekatset, mis toimus Moskvas ja Leningradis emigratsioonis tegutsenud Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) initsiatiivil ja NSV Liidu juhtkonna toetusel.
Detsembrimässu hoiatust arvestades rõhutati ajalehtedes vajadust pidevalt mõtelda oma riigi julgeoleku ja iseseisvuse kaitsmise peale. Arvati, et mässukatse õnnestumise lootus oli rajatud riigi raskest majanduslikust olukorrast tulenevale rahva rahulolematusele ja sisepoliitilisele parteidevahelisele rivaalitsemisele, mistõttu manitseti erakondlikest kõrgemaks seadma just üldriiklikke eesmärke. Aga mis puudutab pidustusi, siis tõsteti korduvalt esile, et Eesti on ennast rahvusvahelisel areenil nähtavaks teinud. Seda kinnitavat Rahvasteliidu peasekretäri James Eric Drummondi osavõtt pidustustest, aga samuti Läti Vabariigi presidendi Jānis Čakste visiit. Väliskülaliste nimetamise taustal olgu mainitud, et 1925. a 12. veebruaril võeti Eestis vastu vähemusrahvuste kultuuriomavalitsuse seadus, mille alusel võisid kultuuriomavalitsusi moodustada tollased suurimad rahvusvähemused — sakslased, venelased, rootslased ja juudid. Euroopa mõistes oli tegemist erandliku ning laialdast positiivset rahvusvahelist kajastust pälvinud fenomeniga.
Ringkäik seeneriigis
Mari Järvelaid teeb ringkäigu seeneriigis, tutvustades eelkõige kärbseseentega seotud uurimusi. Eestlaste ja teistegi rahvaste jaoks on punane kärbseseen olnud nii ravim kui šamaani abimees. Punase kärbseseene (Amanita muscaria) mürgistus ei ole inimesele surmav, kuid talle on omane kahe aminohappe, nimelt iboteenhappe ja muskimooli psühhotroopne ja hallutsinogeenne toime. Need mõlemad võivad põhjustada närvikahjustust. Seejuures on tavaline, et muskariini — mürgist alkaloidi, mis on nime saanud just punase kärbseseene järgi — sisaldab see seen minimaalselt. Siiski on maailmas ilmselgelt kõige kuulsamad ja populaarsemad meeleseisundit muutvad seened need, mis sisaldavad psilotsübiini ja psilotsiini. Nende hulka kuulub ka Eestis kasvav terav paljak, tuntud kui vabaduse kübar ja Prantsuse revolutsiooni sümbol. Paraku on unustusse vajunud reeglid, mis tagavad psühhedeelsete seente tarvitamise ohutuse, aga samas on paljulubav, et need on saanud teadusuuringute objektiks.
Järjejutuks on arstina ja Tartu ülikooli õppejõuna tegutsenud Herbert Normanni (1897–1961) päevikud aastatest 1944–1961, kuhu ta on kirja pannud oma töö ja eluga seotud sündmusi ning muljeid inimestest. Tekst annab edasi ka Nõukogude Liidu kommunistlikust režiimist tingitud isiklikke ja sotsiaalseid pingeid, mille avalikustamine omas ajas oleks kaasa toonud repressioone.
Arvustuste rubriigis vaatleb Jaan Lahe Inglise ajaloolase Edward Gibboni (1737–1794) aastatel 1776–1788 ilmunud peateost Rooma impeeriumi allakäigu ja languse ajalugu (tlk Triinu Pakk).
Luulega esinevad Piret Bristol ja Toomas Kiho, joonistustega Bruno Palmik.
