„Sipelgamees ja Vapsik”. Mõnikord piisab lihtsalt okeist
Marveli filmiuniversumi (MCU) omavahel läbipõimunud 20 filmi näib ühendavat eesmärk teha tugev keskmine popkornine koomiksifilm, mis mõjuks parasjagu värskelt, et saalid publikut täis meelitada. Selleks välja töötatud valemi järgi läheb edasi ka verivärske märulikomöödia „Sipelgamees ja Vapsik”, mis demonstreerib verevaba madina ja karakteripõhise huumoriga balansseerides nii MCU tugevaid kui ka nõrku külgi. Ja eeskätt seda, et meelelahutuse saavutamiseks piisab mõnikord sellestki, kui tulemus on lihtsalt okei.
Sündmuste poolest on Peyton Reedi „Sipelgamees ja Vapsik” väiksema kaliibriga kui MCU selle aasta filmid „Tasujad. Igaviku sõda” ja „Must Panter”. Sündmustik keerleb ümber Sipelgamehe ehk kodanikunimega Scott Langi (Paul Rudd) moodustatud filmiuniversumi jao ja täpsemalt perekondlike teemade. Muhedalt karismaatiline ja semulik Scott on oma tütrest lahus elav isa, kes eelmises osas („Sipelgamees”) saavutas superkangelase staatuse. Ta on endine „heatahtlik kriminaal”, kes püüab olla hea inimeste vastu, kellest ta hoolib. Üks neist on Sipelgamehe võimeid arendanud geeniuse (Michael Douglas) sihikindel tütar Hope van Dyne ehk Vapsik (Evangeline Lilly). Pärast filmi „Kapten Ameerika. Kodusõda” sõjakaid sündmusi on koduaresti määratud Scotti ja Hope’i suhe külmutatud ja uus film annab Scottile Hope’i aidates võimaluse see uuesti üles soojendada. Nimelt on Hope ja ta isa avastanud võimaluse päästa Hope’i ema (Michelle Pfeiffer) mikroskoopilisest kvantreaalsusest. Algab hoogne operatsioon, millega on loomulikult seotud seda võimaldavast kvanttehnoloogiast huvitunud isiklike ja majanduslike eesmärkidega pahalased.
Igav lugu, köitvad tegelased
Just nende lavastamisega saab Reed huumori kõrval kõige mõjusamalt hakkama. Märulistseenide koreograafia karakteripõhisus teeb filmi MCU keskmisest värskemaks. Peale rohke huumori, mis annab filmile pehme tooni, on leidlik koreograafia „Sipelgamehe ja Vapsiku” puhul faktor, millega püütakse teistest MCU filmidest eristuda, valemit värskendada. See tähendab aga nii kaameratöö, montaaži kui ka heliriba tuimalt tuttavat keskpärasust, mille eesmärk on pigem võimendada ülalmainituid „Sipelgamehele ja Vapsikule” kujundatavaid stiilinüansse. Muus osas jälgib film publikut ärritada kartes seriaalilikult rohkeid süžeelisi konventsioone.
Selle aasta kolmanda MCU filmina mõjub „Sipelgamees ja Vapsik” kui kerge hingetõmbehetk pärast „Tasujate. Igaviku sõja” mastaapsemaid sündmusi. Filmi sisuline väärtus ilmutab end filmiuniversumi kontekstis tõenäoliselt alles järgmistes osades, kuid praegu lõikab see vaatajad edukalt argireaalsusest lahti. Selleks maailmas rahvahulki ja rahavooge liigutavad Marveli filmid kahjuks ja õnneks ju loodud ongi.