JUHTKIRI | 200-erakonna varjuteater
„Vend, mul on sulle ettepanek. Avame firma!”
„Aga mida me tegema hakkame?”
„Biznis. Üldiselt, kõike.”
Kui "Eesti 200" eile oma parteistumisest teada andis, hõljus neist samasugust selgust nagu peategelastest 1990-ndate ärikultuuri kirjeldanud Aleksei Balabanovi filmis „Vend”. Eesmärk – luua partei – on tänaseks selge. Aga millega tegelema hakata? Kes finantseerib? Keda veel kampa võtta? Elu näitab?
Aga ülejäänud? Teame, et kevadest saadik on käinud koos mingi seltskond, ning oleme kuulnud uduseid vihjeid uuest, valimistsüklist kaugemale vaatavast poliitikast. Miskipärast varjavad nad end kiivalt ja niisamuti hoitakse suu lukus metseenide teemal. On ikka pehmelt öeldes kummaline küll, kui läbipaistvat poliitikat lubav tulevane erakond ei näe probleemi anonüümsete annetuste vastuvõtmises.
Niisamuti kui „kes” ja „mille eest”, pole arusaadav „milleks” ja „kellele”. Praeguse liikmete arvu juures võiks liikumine võtta endale nimeks ka 200-erakond. Selleks et saada parteiks, läheb vaja vähemalt 500 kaasalööjat. Aga kui väga tahab praegune tuumik arutelubaasi laiendada? Ja kas nad soovivad üldse võimule pürgida või jääda mingiks halliks paralleelorganisatsiooniks? Alustava parteina lasid nad miskipärast rahumeeli mööda terve suve…
Muidugi pole kahtlustki, et nii nagu Vabaerakonnal eelmiste valimiste aegu, on ka sellel liikumisel kõik šansid jõuda „uue poliitilise jõuna” protestihääli kaaperdava parteina riigikokku. Kui seejuures jõuavad valimiskampaaniasse tõesti ka ideed, mis ulatuvad intellektuaalsuselt eri toetuste tõstmisest kaugemale, siis miks ka mitte.