Karmen Turk netikommentaaridest: keegi otsustab. Keegi vastutab. Aga mitte mina

Vastutus on justkui vits, millega on võimalik suunata inimkäitumist. Näiteks kui kiiruseületamine lõpeb lubadest ilmajäämisega, eeldame, et karistushirmus kihutatakse vähem. Ja kui lepingu rikkumine lõpeb leppetrahvi nõudega, tehakse ilmselt endast parim, et täita lepingus kokkulepitu. Ent kas karistus ikka motiveerib sellist käitumist, mida saavutada soovitakse?

Sama kehtib ka digitaalühiskonnas – kui soovime puhast ja head internetti, peame mõtlema, kas see üldse on saavutatav ning mida abivahendid endaga kaasa toovad.

Mis takistab puhta digitaalühiskonna saavutamist?

Puutume internetis kokku häirivate nähtusega, mida ei suuda ohjeldada ükski riik ega ettevõte. Näiteks reaalajas ülekantud enesetapud, mis muutuvad viraalseks (ingl went viral) ja absurdselt populaarseks, ning intellektuaalomandi õigusi rikkuv sisu, mida ei suudeta piirata.

Riigid on katsetanud eri lähenemisi. Näiteks on keelatud mõnel seaduserikkujal internetti kasutada ning mitmed veebilehed lisatud musta nimekirja.