RAAMATUBLOGI: Ma sisenen valgesse laeva...
„Sulen hetkeks silmad ja mõtlen: hoolimata sellest, et minu eelmine maailm on purunenud, ei taha ma kaotada lootust ... ja unistusi. Sisenen valgesse laeva. Ma olen Sade Seemann, majanduspõgenik Euroopa Liidu väikesest, alla miljoni eestlasega riigist nimega Eesti.”
Alustuseks tuleb öelda otse ja keerutamata, et siinkirjutaja ei ole, kuidas oleks õige termin... ütleme... olustikuromaanide harras austaja. Aga „Insula. Elu saar” sattus näppu. Ja kui juba näpus, võib ju ka uurida. Alustuseks sirvida. Aga näe imet, lugu haaras kaasa. Sest oli hea, kenasti kirja pandud. Sujuv, viimistletud, selges eesti keeles. Ent mis peamine, avas pagulase hinge ehk rääkis asjust, mida siiajääjad ei mõista.
Millegipärast võib eeldada majanduspagulase stoorist viha, pettumust, kibestmist ja solvumist. Süüdistusi sünnimaa ja elu enese vastu. Või siis hoopis vabanenud hinge parastamist. Ei midagi säärast. Oli kahetsus, paratamatus – elus võib olla hetki, kus tuleb minna – nukrus ja unistus.
- - -
„Kes roomama loodud, see roomaku,” tsiteeris Marju. „Kakskümmend viis aastat on Eesti Euroopa käsul oma riiki hävitanud. Ja mida me oleme saanud? Vaesuse, teiste riikide võlad, varsti ka pagulased... Ja see pole veel kõik – varsti võetakse viimane särk kah seljast. Varsti jääme täiesti alasti! Oma rahvas on aetud võõrastesse maadesse vallasantideks.”
Sade oli vait. Liiga palju oli Marjus viha, solvumist ja ängi. See oli kui mürk. Sadegi oli sellisest mürgist läbi käinud, aga ta ei tahtnud seda tunnet enam – see sõi seestpoolt.
- - -
Siinkaldal on keeruline mõista sealkalda kaasmaalasi. Neid saab kiruda, vihata, süüdistada. Ent saab ka mõista. Ja kaasa tunda. Nad saavad järjele, aga kaotavad juured. Kes nad siis lõpuks on, soome-eestlased või eestisoomlased? Igatahes on nad omadele võõrad ja võõrastele omad.
Kusjuures need võõristavad omad on siin- ja sealkalda rahvas, omaksvõtvad võõrad aga kaugemalt kaldale uhutud. Ääretult südamlikult on kirjeldatud Babulja, Paveli ja Sade sõprus – põgenikud kõik, igal oma põhjus ja elu, aga soojust ja tuge leitakse omasuguse juurest. „Mina olen eestlane, sina ukrainlane ja siin me nüüd istume, muretsedes öises Tamperes vene Babulja tervise pärast!”
- - -
Kohalikud ei vajanud kedagi väljaspoolt. Kummaline fenomen: kaks pagulast, kes muidu erinevad nii kultuurilt kui kasvõi vanuse poolest, sõbrunevad omavahel paremini kui kohalikega. Kohalikud olid harjunud olema omakeskis, nad ei vajanud kedagi väljaspoolt. Nad kuulusid nagu mingisse salaühingusse või vennaskonda, kuhu kõrvalisi ligi ei lastud.
- - -
Lugu ilmestab kurbus, mille killukesi on pikitud kõikjale. Kurb, kui kaotatakse oma juured ja võetakse omaks võõras mõttemall – milline pass, selline rahvus. „Soomlaseks” saades muututaksegi soomlaseks ja ühtäkki ollakse juurtetu. Et end veidigi kindlamalt tunda, ennast kuidagiviisi õigustada, vaadatakse Eesti passiga kaasmaalasele altkulmu. Virolaiset pole omad. Neid tuleb võõristada ja kahtlustada, nii lihtsalt on.
Pagulasel on vaid kaks teed, kas jääda või naasta. Enamus jäävad, ent kui kõik lahkuvad? Siis hävib ju rahvus. Nii on ka Sade elus neid, kes naasevad. Ja mitte turvalisse Eestisse vaid sinna, kus käib sõda. Sest süda käsib – teinekord on lihtsam surra kodus kui elada võõrsil. Ent valik on põrgulikult raske.
Lõpetuseks... Hea inimese leiab jumal alati üles. Ja aitab viia kaks eksinud hinge kokku. Kaks pagulast – üks siit-, teine sealt kaldalt.
