AUTORIKÜLG | Raul Ranne: kas nutiseade teeb mind lolliks? Kas ta teeb mu laisaks? Igavaks?
Digiajastu hädadest ja nutisõltuvusest rääkides pööratakse jutt enamasti lastele. Neid mõjutavat see kõige rohkem.
Ka Tartu ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor Jüri Allik osutas möödunud reedel notarite koja aasapäevakonverentsil esinedes: „Näiteks ühes asjas on tänapäeva lapsed katastroofiliselt või vähemalt väga oluliselt kehvemad kui meie vanaemad ja vanaisad – see on lihtne arvude liitmine, aritmeetika. Meie vanaemad oleksid 1934. ja 1936. aastal kindlasti tänapäeva lapselapsi võitnud.” Samas ettekandes nimetas ta ka põhjuse: „See on väga lihtne. Kõike saab teha mobiiltelefoniga.”
Oma koduste vaatluste põhjal söandaksin lugupeetud professorile vastu vaielda. Lapsed arvutavad peast mis mühin.
Kuid eks ole minu uuritav valim kasinam kui neis uuringutes, millele toetus oma ettekandes Allik. Pealegi avas ta teemat märksa avaramalt. Arvutamist puudutav lause oli vaid kõnekas üksikasi, mille ajakirjandus välja noppis.
