Ingel Vaikla: kloostris tekib ruumi mõtetele, millel muidu kohta ei ole
Ingel Vaiklat teavad filmihuvilised muu hulgas tema filmide kaudu, mis käsitlevad hääbuvaid ruume ja nende elanikke. „Eesti lugude” sarjas linastus mõne aasta eest linnahallist ja selle valvurist Peetrist rääkiv „Majavalvur”, eelmisel aastal valmis lühifilm „Roosenberg”. Samanimelise Belgia kloostri viimaseid päevi tunnistas filmi autor seal kolme kuu vältel elades. Pärast seda kolisid neli nunna, kes olid kloostris veetnud 40 aastat, vanadekodusse. Mungast arhitekti Dom Hans van der Laani loodud klooster jäi aga tühjaks.
„Arhitektuurist on lihtne rääkida kui ühest suurest eduloost. Aga mind huvitavad defektid. See, kui ruum ühel hetkel enam ei funktsioneeri. See ei ole ruumi süü, lihtsalt ühiskond areneb nii kiiresti,” leiab Vaikla. „Näiteks linnahallil on küljes tugev stigma, ta on nii konkreetselt nõukogude ajaga seotud, et sümboliseeribki justkui mõnd toonast monumenti. Religioossete ruumidega Lääne-Euroopas on samamoodi. Ei ole inimesi, kes neid kasutaksid. Paljudest kirikutest ja kloostritest on tehtud näiteks raamatupoode ja toiduturge,” ütleb Vaikla.
Vaikus pani detaile märkama
Kunstniku esimese isikunäituse keskmes on arhitekt Dom Hans van der Laani utoopiline maailm. „Tal oli kontseptsioon, kuidas tema teooriate põhjal saaks terveid linnu ehitada. Oma elu jooksul tegi ta küll vaid neli kloostrit ja ühe eramaja, aga temast jäi palju materjale ja mudeleid, mille põhjal saaks suuremaid vorme luua,” selgitab Vaikla.
Film jäädvustas tugevat sidet ruumi ja selle elanike vahel. „Klooster, vaikus, see, kuidas ruum aeglustab sind maha nii vaimselt kui ka füüsiliselt, on alguses hästi ebamugav, aga ainult siis tekib ruumi mõtetele, millel muidu kohta ei ole. Ümberringi on palju infot, elu on nii kiire, tähtajad, inimesed, suhted. Aga seal sa lihtsalt oled ja keskendud pisikestele detailidele. Nendele, mida hakkad märkama, kui verbaalse suhtlemise võimalust ei ole,” kirjeldab Vaikla kloostrielu kogemust. Nunnad ei kõnelenud inglise ega Ingel flaami keelt, aga ometi tekkis neil üksteise vastu usaldus. „Ma arvan, et see film sai nende jaoks dokumendiks väga olulisest ajahetkest,” ütleb Vaikla. Õed defineerisid end täielikult läbi ruumi, isegi nende riided olid arhitekti disainitud. „Kui õed lahkuma pidid, oli see neile väga kurb, aga nad püüdsid seda varjata. Ilmselt leidsid nad, et sellised tunded ühe maja suhtes ei ole neile lubatud,” nendib Vaikla.
Vaja on vaakumit
Fotodelt vaadatuna võib Roosenbergi klooster paista (mulle paistabki) konstruktsioonina elututest valgetest kuubikutest. Kus on see ruum, kuhu jumal ära mahuks? „Võib-olla sellepärast mahubki, et seal ei ole midagi rohkemat. Meid ümbritseb nii palju asju, aga sisu saab valguda sinna, kuhu jätad tühimiku,” leiab Vaikla. Van der Laani minimalistlik lähenemine tekitabki tema jaoks hädavajaliku mõtteruumi, vaakumi alaliselt kiirustavas ühiskonnas. „Mul võttis aega, et aru saada, mida ruum nendele elanikele tähendab. Aga me elame ka ühiskonnas, kus ei ole kuigi palju inimesi, kes elaksid 40 aastat ühes korteris. Mina olen näiteks kuue aasta jooksul kolinud kaheksa korda,” muigab kunstnik.
Filmis moondub minimalistlik arhitektuur kloostris liikuvate nunnade ning seintel mängiva ja pidevalt muutuva päikesevalguse kooskõlas elusaks. Näitus astub sellest omakorda sammu edasi.
Näitusel on kaks teost. „Roosenberg” sirutub arhitektide Laura Linsi ja Roland Reemaa kaasabiga ekraanilt ruumi. „Eesmärk on luua dialoogi, mitte kopeerida, mida näeme filmis. Vaataja muutub mõneti kaasloojaks, kelle peas teos kokku monteerub,” räägib kunstnik installatiivsest keskkonnast.
Muudab vaataja rolli
Teises ruumis on kommentaar van der Laani arhitetuuriteooriale. Kuivõrd Vaikla jaoks on kõige olulisem iga inimese isiklik ruumikogemus, siis kõlab seal hääl, mis jääb vaataja jaoks salapäraseks, ent mille taga on konkreetne lugu. Nimelt rändas ta möödunud suvel viimasesse van der Laani projekteeritud kloostrisse, mida ta ei olnud veel näinud. „Teel sinna kohtasin noort naist, kellelt küsisin juhiseid kloostrisse jõudmiseks. Selgus, et ta tundis kunagi üht tüdrukut, kes on nüüd seal nunn. Ta teab, et tüdruku lähedased olid sellest pisut löödud, ehkki tegemist oli väga katoliikliku perekonnaga. Kui selline otsus vastu võetakse, siis see tähendab ju, et sa ei lahku kloostrist enam kunagi,” räägib Vaikla. Jutt jäi teda kummitama. Ta viibis kloostris mõned päevad, jälgis sealseid inimesi ning tundis naisterahva kohe ära. Kõik resoneerus. Naisterahvaga, kellega ta bussipeatuses kohtus, tegi ta hiljem näituse tarbeks intervjuu.
„Filmitegijate töö kuulub teadupoolest enamasti blackbox’i, mind huvitab praegu aga videoteoste esitamine valges kuubis. See, kuidas vaataja roll muutub passiivsest aktiivseks,” räägib Vaikla. „Videotes on pinge liikuva pildi ja staatilise arhitektuuri vahel, see annab võimaluse kogeda varjatud ja peidetud ruume filmi kaudu. Minu jaoks oli loomulik samm liikuda kahedimensiooniliselt ekraanilt galeriiruumi ja vaadata, mis juhtub füüsilise ruumiga ekraani ümber ning kuidas vaataja seda muutust tajub.”
