PÜHKMEKAST: Staadionid, mis võinuks jätta ehitamata
Vanasõna ütleb, et seitse korda mõõda, üks kord lõika. Kahjuks pole USA pesapallistaadionite ehitajad sellest rahvatarkusest midagi kuulnud.
1960. aastal valmis San Franciscos Candlestick Park, mis läks maksma miljoneid. Ent õnnelikud oldi vaid rajatise avamise päeval ja sedagi näiliselt. Kuu aja jooksul kleepus staadionile külge kümneid hellitusnimesid, millest Jäletis Rannal ja Pesapalli Alcatraz olid kõige leebemad.
Jäletis Rannal
Küsige söötjalt Stu Millerilt, kuidas ta suhtub Candlestick Parki? Vastuseks kuulete 5 minuti pikkust tiraadi, kus ükski sõna trükimusta ei kannata. 1961. aasta All-Star mängu ajal puhus staadioni tunnelites 60-kilomeetrise tunnikiirusega uitav rajutuul Milleri lihtsalt ümber.
Kohtumise alguses oli palliväljakul 400 sooja ning 22 inimest toimetati päikesepistega haiglasse. Kaks tundi hiljem hakkas lahelt jäist õhku puhuma. Kõle udu täitis staadionikatla ning temperatuur langes 30 kraadi võrra.
Candlestick Park on ainuke staadion maailmas, mida tuleb kütta. Suveõhtutelgi pole lahe kaldal tihtipeale soojusest juttugi ning 20 000 pealtvaataja toolide vahelt puhub mahedat, palavat õhku. Ent ülejäänud 40 000 fänni ja loomulikult pallurid peavad lõdisema. Hammaste pragunemine pideva värina tõttu pidavatki olema San Francisco Giantsi poolehoidjate kutsehaigus.
Staadion ei soosi ka mängijaid. Pidevad marutuuled, mis katlas pöörlevad, kannavad kõrgele löödud palli, kuhu juhtub. Kui mänguvahend lendab keskmise tagamängija suunas, peavad äärmised mehed hoolega valvel olema, sest tavaliselt tuleb neil, keskmisest 40-50 meetri kaugusel olijatel, pall kinni püüda. Kõigele lisaks puhub tuul pesapallureil pidevalt mütse peast ära.
Kõigele vaatamata olid bossid äärmiselt üllatunud, kui Candlestick Park 1983. aastal Suurliiga halvimaks staadioniks valiti.
Tuvid ei käi tualetis
Chicago Fenway Park valmis 1912. aastal. See on tore paik, kuid ainult jalutamiseks, mitte pesapalli mängimiseks. Pallureil tuleb võidelda mitte ainult vastaste, vaid ka päikese, tuule, udu ja lindudega.
Fenway Park on ehitatud nii, et päike loojub alati platsilolijate silmades. 1972. aastal kaotas Chicago White Sox võimaluse jõuda play-offi. Otsustavas kohtumises lõi Detroit Tigers kaks esimest palli kõrgustesse. Püüdjad olid päikesest pimestatud ning mänguvahendid plärtsatasid nende ette maha. Kolmas löök tabas söötja põlve ning lõi mehe rivist välja. Põhjus oli sama - päike.
Fenway Park on tuulte tallermaa. Pall, mis peaks kukkuma keset väljakut, kantakse iilide poolt üle tagapiiri tähistava müüri. Need löögid, mis aga igal teisel staadionil mänguvahendi otse tribüünidele lennutavad, on Fenway Parkis ebaõnnestunud - pall surutakse tuule poolt maha.
Järgmine pesapallurite vaenlane on udu, mis hiilib ootamatult kohale ja täidab staadionikatla. 1966. aastal lollitas udu kõiki. Kohtumine katkestati neli korda, sest valge, läbipaistmatu õhumass tuli ja läks, tuli ja läks...
Emake loodus on Chicago kajakad ja tuvid välja õpetanud nii, et nad staadionile oskavad lennata, lahkuda aga mitte. 1947. aastal pidi söötja Ellis Kinder saama shoki, sest keset kohtumist maandus talle kuklasse 1,5 kilone kala, mida kajakas enam kanda ei jaksanud.
Kaks aastat varem tiirutas parv tuvisid müüri kohal. Oakland Athleticsi lööja Hal Peck nägi, et pall kaob tribüünidele ja toob meeskonnale võidu ning alustas rõõmutantsu, kuid ennatlikult. Kera põrkas vastu lindu ning kukkus püüdjale otse pihku. Tuvi kaotas paar sulge, Athletics aga kohtumise.
Lisaks kõigele on tuvid ebaviisakad ega rahulda ihuhäda tualetis, vaid sihivad seeditud toiduga pesapallureid. 1940. aastal sai Ted Williamsi hing täis. Kui tuvi oli treeningu jooksul talle kolmanda pleki mütsile poetanud, marssis Williams sõna lausumata auto juurde, kihutas koju ning naasis jahipüssiga. Kui Williamsil padrunid otsa lõppesid, kattis väljakut sulepuru. Massimõrvast sai teada kohalik loomakaitse selts ning nõudis Williamsile vanglakaristust.
SHAME ARCHIVIST
