Bukrejev avas ukse suuremasse halli, kus tema töölised panevad pärast detailide valmimist teisaldatava jooksuraja kokku.

„Valmistame raamalused, need kaetakse tsingiga ja seejärel vineeriga, ning lõpuks paneme rajakatte,” ütles ta. „See on nagu mööbel, mida viime sinna, kuhu tellija soovib.”

1994. aastal teivashüppes maailmaklassiga Eesti rekordi 5.86 alistanud Bukrejev alustas uue tegevusala otsimist juba kergejõustiklase karjääri lõpus. Pärast tippspordist loobumist 1996. aastal on tema äritegevus järjest laienenud. Esimesed jooksurajad ehitas Kanstet 1999. aastal Daugavpilsis, viimastel aastatel on nad staadione rajanud ka väljaspool Euroopat – Iraagis, Indias, Nigeerias, Iisraelis ja Brasiilias.

„Ma ei saanud Eestis peaaegu üldse tööd. Räägiti: miks peame Bukrejevilt ostma, kui rootslased pakuvad? Mõtlesin: las mu konkurendid ehitavad kõik Eesti staadionid, ma teen kõik ülejäänud mujal maailmas. Nüüd ostavad rootslased Bukrejevilt,” lausus Valeri naerusui.