Riina Solman: Eesti riigi rajaja Konstantin Päts väärib ausammast Tallinnas

 (347)
Tänasele ja homsele etendusele "Kostja ja hiiglane" on veel pileteid!
Konstantin Päts
Konstantin PätsFoto: Kristjan Pillak

Käisin Viinistul vaatamas esietendust „Kostja ja hiiglane“. Mart Kivastiku käsikiri ja vene lavastaja Aleksandr Ogarevi lavastus tekitas erinevaid tundeid ja mõtteid, mida jagada.

Kõigepealt ei ole minu kompetents anda hinnanguid kunstilisele poolele, kuigi tunnustan näitlejate esitust ning Aleksandr Ogarevi taotlust kõrgelt - lavastaja on suhtunud suure pieteeditundega Eesti riiklusse ja Konstantin Pätsi isikusse, tema hoiak meie presidenti on olnud mõistev ja arusaav, andes edasi pildi võimalikest inimlikest siseheitlustest väga keerulisel, Eesti rahva 50.aastaks okupatsiooni mõistnud saatuslikul perioodil.

Kunstilise lahenduse kõrval hindan sama kõrgelt lavastuse sõnumit ja see peaks küll jõudma iga eestlaseni, iga eestimaalaseni. Sõnumi tähendus ja detailide valik alates etenduse pealkirjast „Kostja ja hiiglane“ viitab 1940.a sündmuste ning nende tagajärgede paratamatusele. Vaatajani tuuakse valikute vähesus või võimatus - oli väga vähe, mis võis kokkuvõttes sõltuda presidendi valikutest. Kui ta ei oleks nn baaside lepingule alla kirjutanud, ja mis oleks siis juhtunud, ei suudeta täna täpselt hinnata, selle üle vaieldakse siiani. Kuigi valikud ei olnud toona „õige ja vale“ vahel, valikukoht oli vaid halva ja veel halvema vahel.

Kolmandaks tahan kõnelda etenduse tänastest sõnumitest. Me ei tohiks kunagi unustada neid pöördelisi kuupäevi Eesti ajaloos, mis tõid meile 50a nõukogude okupatsiooni, repressioone ja väga palju inimlikku traagikat, millest ei jäänud praktiliselt ükski Eesti perekond puutumata. Ka presidendi perekonda tabasid repressioonid valusalt. Etenduses mängivad ka lapsed, kes etendavad Pätsu lapselapsi Mattit ja Hennu. Teame ju, et väike Henn suri Venemaal lastekodus nälga ja ainult Matti tuli tagasi, nende vanemad, Pätsu lapsed, kannatasid ja surid repressioonide käigus.

Samal teemal:

Viimaseks - me ei tohiks leppida sellega, et 100 aastase Eesti riigi sünnipäeva-aastal ei ole Tallinna linnas ühtegi mälestusmärki Eesti riigipeadele. Seda enam, et Tallinnasse, Nunne tänavale on püsitatud vene presidendi Boris Jeltsini teenete auks bareljeef. Meie avalikus ruumis, sh eriti pealinnas Tallinnas, peab olema austusavaldusena mälestusmärk ka Eesti riigipeadele. Täna käime neid mälestamas Metsakalmistul.

Ajaloos on fakte, mille üle ei ole mõtet vaielda. Me ei vaidle ju selle üle, et president Päts oli Eesti riigi rajaja, selle väljakuulutaja. Konstantin Pätsil oli ülioluline roll Eesti riigi sünni juures ja juba sellepärast väärib ta kindlasti mälestusmärki. Ta on Eesti riigi esimene valitsusjuht ja oli sõjaminister võidu toonud Vabadussõjas. Me peaksime rohkem rääkima ka sellest, mille üle uhke olla.

Teadaolevalt on Eesti Vabariigi valitsusele ja Tallinna linnale saadetud Konstantin Pätsi muuseumi poolt avalik kiri sooviga püstitada Tallinna linna mälestusmärk Konstantin Pätsile. Paar aastat tagasi otsustati, et riigikogu kõrvale Kuberneri aeda seda ei rajata, kuhu oli algne ettepanek monument rajada.

Toetan isiklikult Tallinna volikogu Isamaa fraktsiooni esimehena Trivimi Velliste, Konstantin Pätsi Muuseumi, Eesti Lipu Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi algatust rajada Eesti Vabariigi 100ndal sünniaastal meie pealinna monument Konstantin Pätsile. Usun ja loodan, et see algatus valitsuse ja linnavalitsuse toel teostub.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare