Roman Ubakivi jäi EMtsükliga rahule

Eesti jalgpallikoondise jaoks on Euroopa 1996. aasta meistrivõistlused lõppenud. Kümnest valikmängust sai Eesti kümme kaotust, lõi 3 ja lasi lüüa 31 väravat. Kogu tsükli läbis meie rahvusmeeskond peatreener Roman Ubakivi taktikepi all. Oma nägemust EMtsüklist ja muljeid FC Flora juhendamisest oli Roman Ubakivi valmis jagama Eesti Päevalehe Spordilehe lugejategagi.

Septembris 1993 võttis Roman Ubakivi üle Eesti koondislastest koostatud FC Flora treenimise, järgmise aasta algul asus teenekas jalgpallitreener ka Eesti koondise etteotsa. Tänavu sügisel läks Ubakivi Florast puhkusele, 31. detsembril lõpeb tal leping Eesti Jalgpalli Liiduga.

Koondise mängutase tõusis

4. septembril 1994 kaotas Eesti koondis Tallinnas Horvaatiale 0:2, 16. oktoobril 1995 jäi Vilniuses alla Leedule 0:5. Nende kahe mängu vahele jäid kaotused Itaaliale (0:2 ja 1:4), Sloveeniale (0:3 ja 1:3), Ukrainale (0:3 ja 0:1), veelkord Horvaatiale (1:7) ja Leedule (0:1).

Roman Ubakivi: "On ära tehtud kõva töö. ütlesin kohe, et paari aastaga meeskonda mängima ei pane. Eesmärgiks oli luua aluspõhi, millelt tulevikus võiks midagi saavutada. Arvan, et tulime ülesandega toime. Vana koondis oli lae juba saavutanud, tuli leida uusi mängijatüüpe, kellega mõelda tulevikule. Ma ei ütle, et koondis eelmises tsüklis halvasti mängis, kuid nende mängijatega oli saavutatud maksimum.

Teine eesmärk oli tõsta mängijad kehakultuurlase tasemelt sportlaste tasemele. Sellegi eesmärgi täitsime, nüüd on vaja teha hüpe tipu poole. Loodan, et uue treeneri käe all see õnnestub.

Mis puutub tulemustesse, siis ei loonud ma mingeid illusioone. Tähtis oli, et perspektiivsetest meestest sai loodud uue meeskonna aluspõhi ja mõned korralikud mängudki tehtud. Punktid polnud tähtsad, peaeesmärk - koondise mängutaseme tõus - saavutati. Muutusime vastastele vastikumaks, seda kinnitasid mängujärgselt kollegidki. Au ja kiitus poistele, et nad kaks aastat minuga koos rabelesid - olen tulemusega väga rahul."

Vana koondis mängis vanaaegselt

1994. aasta MMtsüklis kogus Uno Piiri treenitud Eesti koondis kümnest mängust ühe punkti, lõi ühe ja lasi lüüa 27 väravat. Puht numbrilisest vaatevinklist esineti nagu paremini.

Roman Ubakivil on ses suhtes kindel seisukoht: "Vaat kui me oleks nüüd olnud Maltaga ühes grupis, arvan, et meil oleks turniiri lõpus isegi kolm punkti olnud - kodus suutnuks me seda meeskonda võita. Sisuliselt mängis koondis eelmises tsüklis vanaaegset mängu, tänapäeval ei või terve meeskonnaga kaitses istuda ja oodata, et vastane eksib.

üritasime mängida moodsamalt ehk agressiivsemalt nii ründes kui kaitses. Lahtisem mängustiil omakorda paneb kaitsjad suurema surve alla ja seepärast löödigi meile rohkem väravaid kui eelmises tsüklis. Samas ei ole maailmas palju meeskondi, kes on Horvaatiale ja Itaaliale võõrsil värava löönud. Meie mängijate tase ei lubanud seekord enamat."

Ubakivi jääb jalgpalli juurde

Põhimõtteliselt kasutas Roman Ubakivi kogu tsükli jooksul ainult FC Flora mängijaid. Vene rahvusest Eesti kodanikke ega isegi mujal klubides mängivaid eestlasi koondisse ei kutsutud. Kuigi nii Igor Prins, Igor Bahmatski, Andrei Krasnopjorov, Urmas Liivamaa, Sergei Leontjev ja mitmed teised näitasid Eesti meistrivõistluste mängudes vormi, mis kindlasti oleks väärinud sini-must-valge lipu alla kutsumist.

Ubakivi leiab, et mujal meeskondades pole mängijaid, keda oleks võinud koondisse kutsuda. "Pohlakul on õnnestunud kõik vähegi võimekad noored Flora mütsi alla saada. Nii oli ju tegelikult Piirigi ajal, et koondise põhituumik tuli Florast. Asja teine külg on, et algul polnud ka erilist vajadust kedagi juurde võtta - Flora oli kindlalt parim ja mängijad heas vormis. EMtsükli lõpuosas võib-olla tõesti tekkis vajadus, kuid siis oli juba hilja sissemänginud koosseisu muutma hakata.

ühe põhjusena näen siiski, et koondise treener ei tohiks olla seotud klubiga. Tundsin oma mängijaid paremini, olin neis kindel. Teiste klubide mänge nägin suhteliselt vähe. Tahes-tahtmata segas üks töö teist."

Nagu öeldud, lõpeb Roman Ubakivi leping Eesti Jalgpalli Liiduga 31. detsembril. Jätkamisest või mittejätkamisest pole esialgu peatreeneriga juttu tehtud, kuid mingeid pretensioone Ubakivil EJLile pole, isegi kui lepingut ei pikendata.

"Ega mina tulnud jalgpalli juurde tagasi, rind õieli ja nõudmas, et laske nüüd Ubakivil töötada. Mulle lihtsalt räägiti auk pähe, sest polnud vedurit, kes raskel perioodil mängijad soost välja veaks. Leian, et teatud etapp on edukalt läbitud ja kui nähakse, et võin mingil moel veel kasulik olla, siis olen valmis aitama - saagu see olema koondise peatreeneri, teise treeneri või koolitusülema ametipost."

Kaks meistrikulda ja karikavõit

FC Flora treenerina Roman Ubakivit, vähemalt sel hooajal, enam ei nähta. Uueks juhendajaks on palgatud islandlane Teitur Thordarson. Enne Ubakivi treenis floralasi leedulane Raimondas Kotovas.

"Sain mängijad Kotovaselt küllalt kehvas seisukorras. Nad olid ikka tervisesportlased - see pani mind imestama, arvestades, et nad olid käinud laagrites Ameerikas ja Rootsis. Tööd polnud mängijatega tehtud, üldfüüsilist põhja polnud olemaski."

1993./94. a. meistrivõistluste kevadringi alustas FC Flora 4. kohalt, liidrist Tallinna FC Normast viis punkti maas. Meistrivõistluste lõppedes riputati floralastele kaela kuldmedalid. Paljude arvates ebaõiglaselt, sest voor enne meistrivõistluste lõppu oli EJLi juhatus kõrvaldanud tõsiseima konkurendi - FC Tevalte. Isegi Risto Kallaste on intervjuus Eesti Spordi Lehele tunnistanud, et kullavõidule jäi halb maik külge. Ubakivi ühe parema kasvandiku arvamust ei jaga: "Tegin ausalt oma tööd ja olin kindel, et tuleme meistriks, mängijadki olid selleks valmis. Et normalased lisamängus meie vastu teise koosseisu platsile saatsid, oli juba nende asi - me oleks neid ka muidu võitnud."

Järgmine hooaeg läks juba paremini - vahetus võitluses võideti nii meistritiitel kui Eesti karikas. Tänavused meistrivõistlused algasid sensatsioonilise 1:2 kaotusega FC Tevalte-Marlekorile. Järgmisest üheksast mängust saadi tabelisse viis võitu ja neli viiki - kuni 21. septembril jäädi kodus FC Lantanale alla 1:5.

Ubakivi pole arstide andmeid näinud

Ubakivi läks seejärel puhkusele, treeninguid viisid läbi Otar Korgalidze ja Tarmo Rüütli. Arstlike näitajate poolest olid mõned mängijad nii kurnatud, et ei kannatanud pisematki koormust. Leedu - Eesti mänguks dikteerisid meeskonna koosseisu arstid: osa mängijaid võis kaasa teha ühe poolaja, kapten Marek Lemsalu ei osalenud üldse.

Roman Ubakivi jääb ses küsimuses oma seisukoha juurde: "Esiteks, mina pole neid arstide andmeid näinud. Kõik jäi jutu tasemele, mulle räägiti, et poisse oli peale mängu testitud ning tulemused näitasid mängijate äärmist kurnatust. Selleks pole vaja teste teha - järelikult andsid nad endast mängus kõik, nii nagu pididki. Jutt, et arstide andmed näitasid mängijate ületreenitust on täielik müüt. Treenerid pole nii lollid, kui arstid arvavad.

Jah, ma keeldusin treeningukoormusi alla laskmast, sest seda ei tohtinud teha. Kui Flora juurest lahkusin, hakati kohe kergemalt treenima ja usun, et järgnenud mängud andsid vastuse - kolm kaotust. Leedu-mängu eel mul laagrit teha ei lastud, väidetavalt vajasid mängijad puhkust. Vilniuses nägime, kuidas poisid mängisid, kui olid paar nädalat teinud kehakultuurlase tasemel trenni. Nägin ette, millega see lõpeb, kinnitust sai minu teooria - koormusi ei tohi alla lasta."

Oleks me Itaaliat võitnud...

Eesti koondise mängud ei toonud "Rommile" kuulsust, Flora esinemiste eest riputati kaela medaleid. Ubakivi ise peab kibedamateks lüüasaamisteks 0:7 sauna kodus Soomelt ja 0:3 kaotust Sloveenias. "Kaotus Soomele oli liiga suur, kuigi mind see ei üllatanud - oli samuti sügis ning mängijad väsinud. Sloveenia vastu läks meeskond tippvormis, kuid kogu Eesti delegatsioonis möllanud gripiviirus rikkus võimaliku viigi või isegi võidu." Meeldejäävaima võidu jätab Ubakivi välja toomata, vastates naerdes: "Oleks me Itaaliat võitnud, siis oleks, mida meenutada."

MARGUS LUIK