Sauruse võidukas tee jätkub ka raamatus
Lask kümnesse on juba raamatu pealkiri, mis on ilmekam kui ühepaadisõudjate levinuim võrdkuju üksik hunt. Jaansonis võib tõesti näha saurust, kes ei söönud küll inimesi koos luudega, kuid ega palju puudu ka jäänud. Sest Jaanson oli oma tõe eest väljas viimase hetkeni. Koguni sel määral, et tunnistas harva vigu ega armastanud vabandada nende eest, kellele ta haiget tegi. Neid oli: treenerid-nõuandjad-konsultandid, kelle seas vahet oskas teha üksnes meister ise. Lisaks keegi taustajõududest, igat masti spordijuhid.
Jaansoni kires olla teiste ja enda vastu nõudlik viimse kriipsuni ja üle sellegi aimus tema enda seesmine haavatavus. Selleks et sõudemeister nii värvikana võis särada, andsid sobiva fooni teda ümbritsevad kujud.
Nõnda see käis: kesklaval Jaanson üksi, pisut kõrval kõik teised, kes aitasid meistril end suureks mängida. Nende teiste seas kerkivad minu meelest esile Mihkel Leppik ja Jaan Tults. Mõlemad Jaansoni hinnangul mehed, kelleta poleks temast suurt sõudjat saanud.
Mäletan seitsmekümnendaid aastaid, kui käisin algaja ajakirjanikuna Pärnus Dünamo – praegune SK Pärnu – sõudebaasis Leppikut usutlemas. Sõnaahtra, tollalgi juba nimeka Leppiku pilgus oli selge etteheide: „Käib siin ka igasuguseid...”
Hiljem saime Leppikuga, kes on kogult väike, aga suure südamega, juba siledamalt läbi. Ta on mees, kellele on karune olek omane ja iseloomulik. Suhe Jaansoniga polnud alati pilvitu, kuid need kaks vajasid teineteist. Selle loo on Press oskusega raamatusse pannud.
Tults oli mu koolivend, lõpetasime ühes lennus Pärnu Koidula kooli. Tults oli B-klassi poiss, kus oli ühe kõva korvpalluri (Allan Toodo) kõrval rohkesti sõudjaid või aerutajaid. A-kate leeris polnud veidral kombel ühtki „vesist” kuju, mis ei seganud meid B-katest paremad olemast. See vahetegemine, jagada inimesed sõudjaiks ja muidumeesteks, on Tultsile, kes Eesti sõudmist vedanud juba aastakümneid, iseloomulik. Imetlusväärne on Tultsi juures, kuidas ta nii kaua on Jaansonit välja kannatanud. Seda enam, et Tults pole mees, kellega saaks põrandat pühkida.
Omamaiste abiliste kõrval kasutas Jaanson Thor Nilsenit ja Igor Grinkod, kõige püsivamalt, tänase päevani, oma abikaasat, laste ema ja treenerit Tatjana Jaansonit. Seegi suhe oli mitme tahuga. Mõnus on lugeda, kui Tatjana kuulutab, et tema küll magab Jüriga, kuid see ei anna talle mingeid eeliseid.
„Kujutage ette, et treener on neljapaadi asjus veel täiesti roheline ja number ühe kohal istub tema kogenud abikaasa. Juhtus nii, et tulime trenni ja Tatjana tutvustas päeva tööplaani. Siis teatas Jüri, et ei, seda küll täna ei tee, teeme hoopis muud. Loomulikult ei saanud me aru, kes on õigupoolest treener,” meenutab raamatus Tõnu Endrekson, üks andekatest, kelle paadis istus hull. See viimane olevat Jaansoni enda määrang.
Raske isiksus
Mis mees oli Jaanson tippsõudjana? „Jüri on raske isiksus, tema mõtteid on raske lugeda ja need muutuvad kiiresti. Neljapaati tuli ta ühepaadimehe omadustega,” hindab Endrekson. „Usun, et ühepaadimehed on küllalt kangekaelsed, võrdlemisi isekad ja väga auahned,” kirjutab Jaanson. „Jüril on raske natuur, tal on kombeks tonte seinale maalida,” teab doktor Peeter Mardna, omaaegne sõudja ja hilisem sõudeliidu president.
Ise olen Jaansoniga ajuti kokku puutunud tema karjääri algusest peale ja võin kinnitada, et kuigi siin-seal oli lahtisi pinde, mis võisid valusalt näppu minna, oli meister omast kohast terviklik isiksus. Niisugune nagu individuaalalade tipud olema peavadki. Nad ei tohi olla ega olegi inimestena liiga head.
Väidetakse, et kuulmisvea tõttu oli Jaansoniga suhtlemine raske. Ei tea. Kui oligi, see ei seganud. Pärastpoole olid kuuldeaparaadid ka paremad. Ja telefoniga polnud mingit küsimust.
Rikastavad olid jutud Jaansoniga alati. Ta oli nii omanäoline ja värskendav, et nüüd, kui ta karjäär on läbi, tuleks Jaanson uuesti välja mõelda.
Sauruse-raamatul pole suuri puudusi. Kui mõni välja otsida, siis oleks tahtnud üksikasjalikumat kommenteeritud lahtiseletamist, miks Jaansoni karjääris oli heade ja edukate hooaegade kõrval nii arvukalt nurjunuid. Sellest on juttu, ent kuidagi pinnapealselt ja ülelibisevalt. Oli selles süüdi meistri enda isepäisus, ümbritsevate suutmatus või koguni kuri saatus...
Pikk tee, paks raamat
Jaansoni sportlasetee oli erakordselt pikk ja kui pikk tee, siis ka paks raamat. Tavaliselt jätkub tippmehel sära kümmekonnaks aastaks, Sauruse tee venis rohkemgi kui poole pikemaks. Lõppes õnneks õigel ajal. Jaansoni poolehoidjail tekkis juba hirm: kui mees tõesti Londoni olümpiale tüürib, siis... Meister oli küll kõva, aga loodusseaduste vastu ei saanud temagi. Saime ta tippspordist kadudeta kätte.
Jaanson kuulus nende spordimeeste hulka, kes ei alustanud mitte vägeva paugu, vaid vibu pikema pingutamisega. Nagu ühepaadimeestel üldiselt kombeks.
1990, kui Jaanson käis 25. eluaastat, vallandas ta pingul vibunööri. Tuli maailmameistriks ja võitis esimese eestlasena maailma karika hooaja kokkuvõttes.
Võib ju vabalt olla, et Jaanson võtab veel mõnikord võistlustelgi aerukured pihku. Eestikatel näiteks kaheksapaadis, et lisada midagi 42 siinsele meistritiitlile.
Ent meistril on nüüd teised rajad, mille puhul talle tuleb vist kaasa tunda. Sellise iseloomuga mehel pole parteipoliitikas kerge. Jaanson on eluaeg harjunud mõtlema oma peaga, aga just seda temalt riigikogus ei oodata. Ja kompromissid pole kunagi olnud Jaansoni tugevaim külg.
Katsekivi saab Jaanson ka. Seni on ta tulemusteta nõudnud spordi- ja alajuhtidelt Pärnu klubi – mis on pea samasugune kui Jaansoni tulles Viljandist Pärnu – tänapäevastamist või Tartu sõudekanali rajamist. Proovib ta nüüd riigimehena ise sõudmist aidata?
Raamat
„Jüri Jaanson.
Sauruse tee”
Autor: Gunnar Press
Ilmumisaeg: 2011 märts
Menu Kirjastus
Lehekülgi: 288
Mõõtmed: 245 x 175
Lisainfo:
saadaval ka e-raamatuna
