Sedõhh naudib Prantsusmaal perekonnaelu

 (1)

Maailma kõigi aegade parim vasaraheitja Juri Sedõhh (40) elab neljandat aastat Prantsusmaal. Tänavugi 80 meetri piiri ületanud Sedõhh ütleb, et tahab kunagi Venemaale naasta. "Aga mitte praegu," märgib ta. "Kui Venemaa oleks kindlatel rööbastel, ja ma teeniksin piisavalt raha ning suudaksin perekonda ülal pidada, võiks kohe minna. Paraku ei näe ma sellist võimalust."

Sedõhhi sportlaskarjäär oli üliedukas. Tema auhinnakogus on kõikvõimalike tippvõistluste kuldmedalid. "Sporditee on käidud ja ma olen õnnelik, et see kulges nii edukalt," nendib Sedõhh rahulolevalt. Kuid lisab: "Treeningutele ja võistlustele keskendudes tuli paljust loobuda."

40aastane Sedõhh kinnitab, et Prantsusmaal kogeb ta esmakordselt kõiki perekonnaelu rõõme ja muresid. Vasaraheitekorüfee on abielus Souli olümpiamängude kuulitõukevõitja Natalja Lissovskajaga. Natalja ja Juri rõõmuks sirgub 2aastane tütar.

"Süsteemis, kus ma kasvasin, jäi tippsportlasel perekonnale väga vähe aega. Treeningulaagrist või võistlusreisilt koju jõudnud, tuli juba paari päeva pärast taas teele asuda. Tippspordi karussellil tiireldes õiget perekonnaelu ei tekigi," leiab Sedõhh, kes on kolmandat korda abielus.

"Tean, et paljudel tippsportlastel perekonnaelu ei laabu. ässad ei ole päris tavalised inimesed. Nende maailmas on esiplaanil võistlused ja treeningud. Mõistagi ei tule see perekonnaelule kasuks. Sportlik- ja perekondlik õnn on tihti kaks raskesti seostatavat mõistet," teab Sedõhh.

"Samas on selge, et sportlane peab olema egoist. Kui ta ei ole, ei tule ka säravat tulemust. Sportlane timmib psüühikat ainult ühele kindlale lainepikkusele. Ta sisendab endale - tahan ja suudan võita. Seega peab võitma ka naist ja last."

Teenis 1200-1400 dollarit kuus

1991. aastal parandas toona 36aastane Sedõhh pisikese iluvea: ta pälvis Tokio MMil oma esimese maailmameistrivõistluste kuldmedali. Seejärel hakkas Sedõhh valmistuma Barcelona olümpiamängudeks.

"Raske psühholoogiline löök tuli 1992. aastal," jutustab ta. "Mind suruti SRü koondisest välja. 1991. aastal kinnitati, et maailmameistritele antakse roheline tuli... Tagantjärele olen mõelnud, et ilmselt pidanuksin elama ja harjutama Venemaal. Mina kolisin aga Prantsusmaale."

Sedõhh oli esimene NSV Liidu kergejõustiklane, kes siirdus välisklubisse. "Paljud muutusid kadedaks, kuigi ei teadnud, miks ma tahtsin Prantsusmaale sõita. Arvati, et lähen paradiisi ja hakkan labidaga raha kokku kühveldama. Tegelikult ei saa minu palka võrrelda jalgpallurite või korvpallurite ülisuurte honoraridega. Teenisin parasjagu niipalju, et perekond sai normaalselt elada. Midagi säästa ei õnnestunud. Spordiringkondades liikuvaid summasid silmas pidades oli minu toonane palk - 1200-1400 USA dollarit - naeruväärselt väike," ütleb Sedõhh ja räägib, miks ta neli aastat tagasi Prantsusmaale läks.

"Teadsin, et 1992. aastal võin pääseda olümpiamängudele. Edaspidi olnuks tiitlivõistlustele jõudmine äärmiselt kahtlane. Mõtlesin, et saan Prantsusmaa klubile veel mitu hooaega kasulik olla. Inimesele on tähtis, et ta tunneb - mind vajatakse. Teadmine, et sind pole vaja, tapab moraalselt. Aga tappa inimene, kes on spordile andnud üle 25 aasta, on liiga jõhker. Minu eesmärk polnud sporditeed lõpetada kuulsuse tipul. Vasaraheide ei meeldi mulle üksnes saavutatud medalite ja au pärast."

Kas Juri Sedõhh on vahel kahetsenud, et tõi kuulsust NSV Liidule, kus sportlaste saavutusi vääriliselt ei hinnatud?

"Tunnen Lääne sportlasi, kes on karjääri jooksul võitnud vaid ühe pronksi, kuid on tänu sellele end materiaalselt kindlustanud. ühest küljest on muidugi piinlik, et meie kordaminekuid nii kõrgelt ei hinnatud. Teisalt pole aga aega põdeda. Ei saa ju kogu elu solvunut mängida."

Rahvuslik vaim mängis esimest viiulit

"Prantsusmaale sõites oli mul Lääne spordist ainult udune ettekujutus," jätkab Sedõhh. Järgnev jutt ei puuduta kõiki sportlasi ja alasid. "Mudel, mida Prantsusmaal kasutatakse, sarnaneb endises NSV Liidus 50-60ndatel aastatel kasutusel olnud süsteemiga. Paljud treenivad nagu meie esiisad. Nii professionaalsest suhtumisest, nagu omal ajal NSV Liidus, ei saa juttugi olla. Seal kujunes aastatega tugev süsteem, treeneritel olid sügavad teadmised.

Loe veel

Endises NSV Liidus oli loodud tööstus sportlaste tootmiseks. See nõudis tohutult suuri summasid. Kõik alad said riigilt nii palju raha, et tulid toime. Prantsusmaal sellist süsteemi olla ei saa. Kes end ise ei elata, on määratud väljasuremisele," tõdeb Sedõhh.

"Vasaraheide püsib üksikute inimeste entusiasmil. Noortele pole vasaraheitega tegelemine stiimul. Tervete ja tugevate poiste vanemad lähtuvad reklaamist. Prantsusmaal näidatakse televiisoris kõige rohkem ragbit ja jalgpalli. Ragbi saab selgeks õppida poole aastaga. Vasaraheide nõuab palju rohkem aega. Inimene tahab aga kiiresti edu saavutada."

Kas Sedõhh on Prantsusmaal tegelnud ka millegi muuga peale vasaraheite?

"Esimestel aastatel üritasin sportlasena üht-teist korda saata. Hiljem avanes võimalus proovida treeneritööd. Ei julge öelda, et mul on jumalik anne, aga mingi arusaam on tõesti olemas, sest mu õpilane arenes kolme hooajaga silmnähtavalt. Seepärast tahtsingi treeneriametile pühenduda.

Pakkusin oma oskusi Prantsusmaa Kergejõustikuliidule. Leidsin, et võiksin aidata noori vasaraheitjaid. Algul hoiti kõrvale. Kui nad mõistsid, et suudan kohalikest treeneritest kasulikum olla, hakkas esimest viiulit mängima rahvuslik vaim... Mingi venelane tahab prantslasi õpetada. Nemad tahtsid ajada oma rida."

"Siinkohal tuleb sukelduda ajalukku," nendib Sedõhh. "Prantslased on alati olnud sõjakad. Nad on vallutanud mitmeid riike. Vaimsus, tahe olla teistest parem, on säilinud siiani. See avaldub paljudes valdkondades... Prantsusmaa teeb tuumakatsetusi, kuigi kogu maailm protesteerib. Prantslased ei taha rääkida inglise keelt, arvatakse, et prantsuse keelest peaks piisama kõikjal. Vahel tundub, et maailma tase neid ei huvitagi, nad püüdlevad vaid prantsuse taseme poole," muigab Sedõhh.

* * *

Juri Sedõhh ütleb, et tahab kunagi Venemaale naasta. "Aga mitte praegu," märgib ta. "Kui Venemaa oleks kindlatel rööbastel, ja ma teeniksin piisavalt raha ning suudaksin perekonda ülal pidada, võiks kohe minna. Paraku ei näe ma sellist võimalust."

Sedõhhi sõnul tegi Venemaa Kergejõustikuliit talle pakkumise hakata valmistuma Atlanata olümpiamängudeks. "Olukord peab olema väga raske, kui loodetakse 40sele mehele. Varem öeldi 30aastastele, et aeg on hakata lõpetama," naerab Sedõhh.

JüRI TAMM

DEIVIL TSERP

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare