Show must go on ehk Lihaste võim
Lihaste äärmuslikult suureks treenimine nõuab sõna otseses mõttes iiveldama ajavat treeningurutiini, nagu nõuab igasugune kehaliste võimete piiride kompamine. Rängast koormusest kurnatud kehale tuleb anda võimalikult kiiresti võimalikult rohkesti toitu, et lihased saaksid järgmiseks treeninguks taastuda. Kui igapäevasest toidust ei piisa, ja on selge, et meistritiitliteid jahtivale kulturistile ei piisa, tuleb piitsutatud organismis tekkiva ainepuuduse korvamiseks manustada toidulisandeid.
Toidulisandeid tarvitavad ka teiste alade tipud ja neid soovitatakse ka harrastajatele, kes peavad oma menüüd tasakaalustama. Selles osas ei saa ka Argo Aderile midagi pahaks panna. Ent valikuraskus tekib siis, kui võimeid – kiirust, jõudu, vastupidavust – tuleb arendada äärmuslikkuseni ja äärmuslik treening nõuab äärmuslikke vahendeid.
Lihasmassi suurendavad kõi-ge kiiremini anaboolsed steroidid, mille tootmine, reklaamimine, turustamine ülemaailmses bodybuilding’u (loe: kulturistide ja atleetvõimlejate) võrgustikus käib vaibumatu hooga. Rahvakeeli öeldes: „Steroidid on Ameerikas sama tuntud nagu õunakook.” Ader ostis USA-st toidulisandeid, aga sai nendega kaasa ka stanozololi, mille jooksis kurikuulsaks 1988. aastal Souli olümpial Ben Johnson, kelle välimus muutus paari aasta jooksul steroidi manustades tundmatuseni.
Ülisuurte lihaste võim
Häda ja viletsust toob kulturistidele hindamine välimuse järgi. Kulturismi kuldajastul, 1950. aastatel hinnati rohkem lihaste sümmeetrilisust ja reljeefsust, aga pärast steroiditööstuse õitsele puhkemist USA-s läks moodi lihaste maksimaalselt suureks pumpamine ja kohtunike sõnum on selge: „Kui tahad võita, ole suurim.”
Ent kas kulturistid järgivad olümpiadeviisi „Kiiremini, kõrgemale, tugevamini”? Mida nad suudavad kõige tugevamini sooritada? Mida on ülepea võimalik kõige suuremalt sooritada? Mis seos on kulturismil spordiga?
USA bodybuilding’u tööstuses ja sõubisnises pöörleb aastas ligi 20 miljardit dollarit. Ülisuurte lihastega mehed aitavad paremini müüa valgupulbrit, koduseid jõumasinaid ja ajakirju, mille kaantel laiuvad samuti ülisuured mehed.
Kohalikus kulturismis käivad väikesed tehingud, aga käivad. Kui steroidivaba treeninguga lihaseid suurendavad kulturistid tahavad, et nende tegutsemist spordina võetaks, peaksid nad algatama enesepuhastuskampaania. Mõistagi ei piisa selleks kahest dopinguproovi võtmisest Eesti meistrivõistlustel.
Intervjuu
Mihkel Mardna: steroidita kulturist head tulemust ei tee
•• Spordiarst Mihkel Mardna, kulturiste on langenud dopinguküttide küüsi igal sügisel, kui on peetud Eesti meistrivõistlusi. Mida nad peaksid ette võtma, et oma mainet parandada?
Kulturistid on tublid, et võtavad dopinguproove Eesti meistrivõistlustel ja karikavõistlustel. Alaliidu juht Arnold Tokko on leidnud selleks raha, tean, et varem on ka Eesti olümpiakomitee neid kontrollimisel toetanud. Aga kui nad tahavad sisuliselt probleemiga tegeleda, peaksid dopinguproove võtma ka võistlusväliselt. Võistlustel antud positiivne dopinguproov näitab sportlase lollust – ta teab, et kontrollitakse, aga ikka jääb vahele.
•• Millal tuleks kulturiste kontrollida?
Kolm-neli kuud enne võistlusi. Miks Arnold Tokko pole tellinud võistlus-väliseid proove, mis aitaksid kulturistide ridu puhastada? Kulturism on ainus ala, kus pole võimalik steroide tarvitamata head tulemust teha. On äärmine kahepalgelisus arvata, et midagi keelatut ei toimu. Mis tegelikult toimub, teavad nii sportlased ise kui ka spordiarstid.
•• Positiivse proovi andnud Argo Ader tunnistas, et talitas USA-st odavaid toidulisandeid ostes rumalalt. Mida kostad?
Ader on ainus, kes teab tõde. Hämmastas üks väide – kakskümmend aastat kulturismiga tegelenud mees ei tea, mis aine on stanozolol. Panen pea pakule, et Ader teab, mis see on – see on kulturistide hulgas ülipopulaarne.
