SLÕL: Redgrave saab sööritiitli
Stardihetkel pole Steven Redgrave´il mõtteski teha ajalugu, saada viiekordseks olümpiavõitjaks. Ta meeles mõlgub kättemaks. Vendetta. Üle mitme-setme aasta pole Briti (maailma? universumi?) parim sõudja favoriit. Isegi aegade hämaruses, 1984. aastal Los Angeleses ennustasid kõik Redgrave´i võitu. Siin, Sydneys enam mitte.
“Mida rohkem valu, seda võimsam ta on.”
Olümpia-aastal saab Suurbritannia neljane Luzerni regatil Itaalialt tappa. Redgrave´il tuleb vanas eas õppida midagi uut - kuidas käituda autsaiderina. Kuid itaallased teevad võites ränga vea, lisavad viimase tilga alistamatu mehe karikasse.
“Redgrave vajab väljakutseid. Mida rohkem pinget, valu, seni ületamata kõrgusi, seda võimsam ta on,” kinnitab sõudmiskuninga sõber spordipsühholoog Jack Lamport Mitchell.
1997 diagnoositakse Redgrave´il suhkruhaigus. “Enamik visanuks aerud nurka, kuid mitte Steve,” jätkab Mitchell. “Haigus oli takistus, mis tuli ületada. Uus väljakutse!”
Ning Redgrave ei saa hüljata kaaslasi Matthew Pinsenti, James Cracknelli ja Tim Fosterit, kui käidud on veerand teest. “Spordimeeste sõprus on justkui abielu,” seletab ta. “Veedame üksteise seltsis rohkem aega kui abikaasadega.”
Karastus õudusunenägudes
Redgrave meenutab Sydney-eelseid aegu kui õudusunenägu. “Mängureeglid panid paika noored ja terved mehed. Keegi ei küsinud, kas olen väsinud või piinlen valus. Treening tuli lõpuni teha. Kui olin otsustanud rongile hüpata, ei saanud ma endale pehmet kupeed kaubelda, pidin samuti reisima kolmanda klassi vagunis.”
Sydneys läheb Suurbritannia paatkond liidriks 250 m kohal. Itaalia kaotab tühise 38 sajandiksekundiga. Redgrave vajub aerude najale: “Nii kõva pole ma varem olnud. Keha tahtis järele anda, ent vaim ei lubanud.”
Redgrave´i kuuene tütar Sophie, Union Jack peos, kilkab rõõmust: “Eile öösel ei saanud ma und, olin ärevuses. Tahtsin niiiiiiiiii väga issi võitu!” Abikaasa Ann, Suurbritannia olümpiatiimi arst, poetab pisara. Autasustamisel laulab Redgrave uhkel häälel hümni. Medal kaelas, põlvitab ta ja võtab tütred Sophie ja Natalie ning poja Zaci embusse.
Ateena olümpia kummitab mõtteis
Redgrave ei soostu rääkima tulevikust, sest ei tea isegi, mis ees ootab. “Atlanta järel pillasin mõtlematu fraasi: “Kes mind paadi juures näeb, võib mu maha lasta.””, muigab inglane ja lisab, et nüüd jätab ta ajakirjanikud kuivale. “Ma ei välista võimalust Ateenas kaasa lüüa. Vaid Pinsentiga koos julgeks tulle astuda.”
Pinsent, kolme kulla mees, kratsib kukalt: “Muidugi oleks hea Ateenas pjedestaali kõrgeimale astmele ronida, kuid mõnus oleks sel ajal ka rannas lesida.”
Lamport Mitchelli arvates peaks Redgrave´il motivatsiooni piisama. “Ta jääb alla kuus järjestikust olümpiakulda võitnud Ungari vehklejale Aladar Gerevichile, aga allajäämist Redgrave ei talu.”
Ann toriseb ja nõuab lahutust, kui abikaasa sõudmist jätkab, ent hakkab naerma: “Loomulikult toetan Steve´i, kui ta taas sadulasse ronib.”
Heathrow’ lennujaamas ootab Redgrave´i 30 000 õnnitlejat ja tuttuus Jaguar XJR, abikaasa kingitus. Millegipärast on Jaguar hõbedane, kuid viga mõistnud autofirma lubab selle kuldseks värvida.
“Ehk tasuks Ateenaski üritada, saaks abikaasalt näiteks helikopteri,” naerab Redgrave.
Sõudekuningas ründas kipsist kurjategijat
Steven Redgrave on jätnud mulje enesesse sulgunud ja tõsisest mehest, kes tunneb end vabalt vaid paadis. Meeskonnakaaslased lükkavad väite ümber. Sõudekuningas olevat lõbus ja seltskondlik ning pidavat huumorist lugu ka sel juhul, kui nali otseselt teda puudutab.
“Kui me kogu aeg morni näoga ringi käiks, poleks meist sõuderajal asja,” arvas paatkonna liige Tim Foster ja meenutas, kuidas ta James Cracknelliga avastas Hispaania hotelli fuajees inimsuuruse kipskuju ning otsustas Redgrave’ile vingerpussi mängida.
Pooletunnise higivalamise hinnaga hiivasid nad kuju lifti ja seejärel Redgrave’i vannituppa. Kipsmehikesele seati maika selga ja püksid rebadele, vannivesi keerati vaikselt sorisema. Eemalt vaadates jäi mulje, nagu õiendaks keegi ihuhäda.
Mehed olid videokaameraga valvel ja salvestasid Redgrave’i hämmeldunud pilgu, mis jõllitas vanni soristavat meest. Sõudja tormas röögatuse saatel kurjategijale kallale ja taipas alles siis, et tegu on kipskujuga. Redgrave’il tuli välja teha kopsakas lõunasöök, et sõbrad annaks videofilmi talle, mitte telekompaniile.
Veidi hiljem väänas Redgrave Cracknellile sama mõõduga tagasi. Kui Cracknell voodisse heitis, vajus see kolinaga kokku kui kaardimajake - Redgrave oli sängil kõik kruvid välja keeranud.
Jaan Martinson
