SLÕL: “Ta andis mõista, et tahab üksi jääda...”
“Just täna (eile - toim.) arvutasin, et homme saaks tema haigusest üheksa kuud,” ütleb jäljendamatu spordikommentaatori Toomas Uba lesk Mall, 58. Veekalkvel silmadega naine ajas terve eilse päeva koos poja Margusega matuseasju ja hingab raskelt.
Alles viis päeva tagasi andis haiglavoodis lebanud Toomas talle käsu, et vana-aastaõhtuks olgu haiglasse toodud kommikarp ja ðampus... Et tal kenad õed ümberringi, mis aastavahetus see muidu on?
Mall viis Toomase arsti juurde
“Aga nüüd? Sain täna surmatunnistuse ja tuleb välja, et Toomas suri infarkti. Keemiaravi oli laastanud terve tema organismi ning süda ei pidanud vastu,” ohkab Mall, naine, kes on 33 aastat on kandnud perekonnanime Uba.
Kuni viimase hetkeni loodeti, et Toomas räägib jälle televiisoris, viskab nalja, läheb kalale, teeb kodus süüa... Kuid Mustamäe tornmaja kolmetoalises korteris on nüüd vaikus. Valusalt tuletab lahkunut meelde jõuluvanalt salmi eest lunastatud kampsun.
Mall mäletab, et kevade hakul ähvardas tema süda murest lõhkeda.
Hingevalu abikaasa Toomase pärast oli suur, sest mees oli kuidagi muutunud. Naine ei jaksanud enam vaadata, kuidas ta hingeldab ja köhib, jõuetult tugitooli prantsatab ning iga pisemagi liigutuse peale higist leemendama hakkab. Tal oli mure mehe pärast, kes ärkas keset ööd ning istus tugitoolis sõba silmale saamata hommikuni.
“Ma kartsin ja muretsesin. Ütlesin, Toomas, sa pead arsti juurde minema. Ei saa tervisega mängida! Tal oli viis aastat tagasi infarkt, kartsin, et nüüd on jälle südamega midagi korrast ära. Aga ta ignoreeris mind. Tal ei olnud aega oma haigusele mõelda, tal oli nii palju teha,” räägib Mall.
Kümme päeva enne surma
Naine otsib sõnu ega häbene öelda, et aeg oli temal korraks perekonnapeaks hakata. Aprilli alguses helistas Mall Mustamäe haigla südametohtrile ja kirjeldas Toomase haigust. Tööga hõivatud spordireporter võeti haiglasse sisse ja jõuti selgusele - legendaarset kommentaatorit piinab lümfikasvaja. Oli aprill ning kevad.
Keemiaraviseansid lõid pereelu sassi, kuid ei Mall ega pojad andnud voli kartusele, et isa haigusest välja ei rabele. Toomas Uba viimane ravikuur lõppes 20. detsembril Tartu Ülikooli kliinikumis, kus ta sai intensiivkemoteraapiat. Uba tuli Tartust liinibussiga ja koos bussijaamas vastas olnud poja Margusega suunduti kohe toidupoodi.
“Mina tulin sel päeval laulukooriga Saksamaalt.
Kui koju jõudsin, oli õhtusöök valmis. Nad olid Margusega terve kalaleti tühjaks ostnud. Eks see haiglatoit ja ravi tegid ta näljaseks,” naerab Mall. Kala maitses Toomasele alati, nende Pärnu majas on siiani keldris igat sorti õngesid. Ja Peipsist on Toomas nii mõnegi uhhaaportsu välja sikutanud.
Järgmisel päeval pärast Tartust saabumist läks Toomas arsti juurde, siis käis autoga kohustuslikul ülevaatusel ja lippas korraks ka Eesti Televisiooni. Leppis kokku, et 12. jaanuaril tuleb tööle.
Jõuludeni ei kurtnud Toomas millegi üle. Teisel jõulupühal helistas ta raviarstile, sest keha valutas. Kus täpselt, ei osanud ta öelda.
Samal päeval viis kiirabi Toomase Mustamäe haiglasse. Mall käis poegadega teda iga päev vaatamas.
30. detsembril lahkus Mall haiglast segaste tunnetega. “Olin terve öö magamata, ootasin telefoni helisemist. Ja kui see pühapäeva hommikul kell 7.12 helises, siis juba teadsin... et nüüd on see käes. Nii varasel ajal meile tavaliselt keegi ei helista.”
Ei tahtnud surnuaias käia
Malle ja Toomase omavaheline hüvastijätt oli päev varem. Toomas oli pikali ja hapnikumaski all. Voodi kõrval tilgutid ja igasugused mõõduriistad. “Vanem poeg tõi ka oma aastase pisitütre haiglasse ja arst saatis minia ära. Et pole vaja tundeid, see kõik väsitab,” meenutab Mall.
“Jäin üksi voodi kõrvale istuma. Toomasel vajusid silmad kinni ja ma küsisin, kas sa tahad magada. Ta noogutas ja näitas, et võin ära minna. Küsisin, kas tahad, et lähen ära, ta noogutas. See jäigi meie viimaseks suhtlemiseks.”
Kui midagi head saab ühe inimese surmas üldse olla, siis ehk lahkumise kergus. Toomas Uba suri valudeta ja une pealt.
Surmast Mall mehega ei rääkinud. Igavese mineku mõte võis Toomasel peas heliseda, kuid jagama ta seda ei kippunud.
“Pärast haiguse avastamist ei käinud Toomas kordagi vanemate haual. Ma ikka ütlesin talle, et kuule, peab kalmistul ära käima. Aga ei, sinna ta minna ei tahtnud. Tegi, nagu ei kuuleks mind. Aga ma ju tean, et kuulis...” ohkab Mall. Samasse, vanemate kõrvale Rahumäele pere hauaplatsile maetakse laupäeval ka Toomas.
Eile hommikul kiitis Mustamäe haigla arst Toomast kui haruldast patsienti, kes ei kurtnud kunagi mitte millegi üle. “Olen ju siit-sealt kuulnud, kuidas tuntud inimesed suhtlevad. Imestasime, et Uba oli nii vaikne ja vähenõudlik.”
Minu mees on Toomas Uba!
Mallel on meeles, et üks kord elus on ta mehe tuntust ja nime kasutanud.
“See oli viis aastat tagasi. Toomas tundis end halvasti, kutsusin kiirabi ja nad pinnisid mind nii pikalt, et ei jõudnud enam...
Ütlesin siis, et ei, minu mees pole pätt, pole joodik. On Toomas Uba,” räägib Mall, tänu kelle kiirele tegutsemisele päästeti Toomas infarktist.
“Mis minust saab, pole ma veel lastega arutanud. Meie pere toitja oli Toomas. Olen pensionär ja ma tõesti ei tea, kuidas tänapäeval üksik pensionär olla on?”
Toomase üks silmatera oli poja Tarmo aasta ja kahe kuu vanune tütar Triine-Maria. Just pisitüdrukuga plaanis Toomas tänavuse suve veeta.
“Tal olid suured plaanid. Ta ütles ikka, et Triinel on siis juba jalad tugevamad, tema saab kobedamaks ja elu läheb edasi. Tal olid juba tuttavate kaudu ravimid ostetud, mis hakkavad organismist keemiaravi jälgi välja ajama. Tean, et surmamõtteid tal polnud,” ütleb Mall.
Poeg täitis isa viimase soovi
Toomase noorem poeg Margus, 24, tunnistab, et aasta oli raske. “Arstid andsid meile lootust,” tunnistab Eesti ainus rahvusvaheline tennisekohtunik, kes Pedagoogikaülikoolis inglise keelt õpib.
Viis päeva pärast jõule käis ta iga päev haiglas isa vaatamas. Isal oli mõistus korras, viskas naljagi. Viimase ülesande andis Toomas Uba oma pojale raske südamega:
“Ta ei saanud ise ööklubisse Decolte spordiaasta lõpupeole minna. Rahvusvaheline olümpiakomitee aga oli isale välja pannud auhinna ja ta palus minul see ära tuua... Ma tegin seda ja isa oli rahul. Ta oli uhke, et keegi teda inimlikult väärtustas.”
Sõbrad ei suutnud uskuda
Toomas Uba kauaaegne sõber ja kolleeg, Eesti TV sporditoimetaja Tiit Rääk kuulis kurba sõnumit vana aasta viimase päeva hommikul. Tema telefon helises kella üheksa paiku, helistajaks Mall Uba. Tiit lihtsalt seisis, telefonitoru kõrva ääres: Toomast pole enam.
“Mul ei ole sõnu,” ütles Tiit proua Ubale. See oli ausalt öeldud, sest Tommi surm oli ootamatu. Kõik näis ju korras, sest Toomas ju alles käis Tartus ravil, päev enne jõule oli ETVs, tegi plaane.
“Midagi ei viidanud sellele, et ta tervis võiks halveneda. 23. detsembril, kui ta telemajas käis, arutasime, et tuleb Lahti MM ja ta üritab end vormi ajada,” räägib Tiit Rääk mehest, kellega koos ligi 40 aastat tööd tehtud.
Toomase vähihaigus lõi välja märtsis ning Tiit mäletab, et enne seda kurtis ta kiiret väsimist.
“Toomas tuli Lahtist maailmakarika võistluselt ja ütles, et viimasel ajal kaob jõud tema seest. Siis läks arsti juurde ja nii see pihta hakkas. Aga ta ütles kohe, et kui tal viis aastat tagasi südameinfarkt oli, sai ta vähemalt midagi ise oma olukorra parandamiseks ette võtta. Siis viis ta ennast igat pidi vormi, elas sportlikku ja karsket elu.
Nüüd ta aga tunnistas, et vähk on haigus, mida inimene ei saa ise mõjutada,” on Tiidul sõbra sõnad meeles.
Ent arstid tegid imet ja Toomas sõitis pool aastat pärast vähiravi Austraaliasse tööle.
“Ta tegi Sydneys hiilgavalt tööd,” tunnistab Tiit. Ta teab, et Ubale oli olümpiale sõitmine oluline ning sealt ärajäämine oleks võinud tema tervislikku seisundit halvendada.
Teiselt poolt möönab Rääk: “Võib-olla võttis olümpia temalt ära jõu haigusele vastu panna.”
Toomas Uba oli Sydney kangelane
Toomas Uba kauaaegne kolleeg ja sõber Raul Rebane rääkis oma jutud Toomasega selgeks jõululaupäeva hommikul.
“Midagi jäi sellest kõnelusest hinge kriipima. Toomas ütles, et tal on ees veel üks keemiaravi, kuid kas ta selle ka üle elab, seda ta ei tea. Siis ma ehmatasin. Tegelikult oli ta ju reibas, valmis minema Lahtisse. Panimegi plaani maha, et kohtume varsti ja joome tassi kohvi...” Miski ei viidanud, et Ubale jääb see jõululaupäev viimaseks.
“Ta pani täpselt paika, mis on tema piirid. Toomas võitles haigusega ning minu meelest oli ta Sydney olümpiamängude kangelane. Ta on väga tark mees, uskumatult andekas inimene,” ütles Raul Rebane. Ja parandas end: “Oli.”
Toomas Uba
2. november 1943 -- 31. detsember 2000
Üks Eesti legendaarsemaid spordireportereid sündis 2. novembril 1943. aastal Tallinnas. Tema isa Reginald võistles 1936. aastal Berliini suveolümpial 1500 meetri jooksus, ristiisa oli legendaarne spordimees, Eesti meister Aleksander Paluvere.
21. keskkoolis õppinud poiss tegi oma esimese spordireportaaþi 1952. aasta Helsingi mängude ajal köögiakna peal, kui vahendas ülelahe toimuvat kodustele.
Raadiotöö
Tõsise ajakirjanikutööga puutus Toomas Uba kokku üheksa aastat hiljem, kui legendaarne raadiohääl Gunnar Hololei otsis endale noort abilist. Berliini mängude ajal Reginald Ubaga ühes toas elanud Ruudi Toomsalu soovitas raadiomehele tollal 18aastast noormeest. Sellest ajast vahendas Uba kuulajatele Eesti, üleliidulisi ja maailmasündmusi.
Koos Valdo Pandiga kommenteeris ta Tallinnast 1964. aasta 6. veebruaril kiiruisutaja Ants Antsoni Innsbrucki kullasõitu. Üheksakümnendate keskel otsis Toomas Uba Austria televisiooni arhiivist üles tollase sündmuse videosalvestise.
Teletöö
1972. aastast töötas Toomas Uba ajakirjanikuna Eesti Televisioonis, aasta hiljem sai temast Heino Mikkini asemel spordisaadete peatoimetaja. Uba eestvedamisel alustas ETV 1974. aastal rahvusvahelise pildiga otsereportaaþe suusatamise maailmameistrivõistlustelt, mis oli tollases Nõukogude Liidus suur haruldus.
Olulised spordireportaaþid (olümpiamängud, MMid jms.) käisid üleliidulise raadio ja televisiooni kaudu. Samuti jõudsid tema eestvõttel ekraanile populaarsed sarisaated “Spordiprisma”, “10 olümpiastarti” ja palju muud.
Ajakirjandusteoreetik
Ajakirjaniku töö kõrvalt lõpetas Toomas Uba Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonna, valides kitsama erialana spordireportaaþi. Ta alustas ka kandidaadiväitekirja koostamist, kuid see jäi pooleli.
“Reportaaþi on lihtsam ja meeldivam teha kui selle valmimist kirjeldada,” ütles ta kolleegidele.
Tunnustusi
1988. aastal tunnustati Toomas Uba tööd teenelise ajakirjaniku tiitliga, 1998 pärjati tema aastakümnete pikkune raadio- ja teletöö Valdo Pandi preemiaga, oma aastapreemia määras talle Eesti kultuurifond.
Raadio ja tele kuldaju Toomas Uba
Kuuekümnendatel osales Toomas Uba legendaarses Eesti-Soome mälumängus “Naapurivisa”, hiljem juhtis ta raadios “Mnemoturniiri” ja telemälumängusid.
Eesti-Soome mälumängu maavõistlused algasid aastal 1966. Esimeses võistkonnas mängisid Hardi Tiidus, Valdo Pant ja Voldemar Panso, kes võitsid legendaarset Soome mälumängutriot. Järgnevatel aastatel olid Eesti poolt tules ka Toomas Uba ja Tõnis Laisaar.
“Pant sai 1967 saatejuhiks,” meenutab Laisaar üle 30 aasta tagasi toimunut. “Tema koha sai Pandi soovitusel Toomas, kes jäi vastama spordiküsimusi. Mina tulin “Naapurivisasse” veidi hiljem Panso asemele,” seletab Pajusi vallas elav mälumängur.
Legendaarne trio, Tiidus-Uba-Laisaar võttis soomlastega mõõtu aastani 1970. “Uba sporditeadmised olid väga põhjalikud,” ütleb Laisaar. “Selle taga oli suur huvi, töö ja väga hea mälu. Ta uuris seda teemat ööl ja päeval, ei saanud enne rahu, kui vastused-tulemused käes.”
Toomas Uba ja Tõnis Laisaare teed ristusid ka Eesti Raadio legendaarses “Mnemoturniiris”, mida noorteraadio alustas Soome eeskujul. Esimene saade oli eetris 23. detsembril 1967, saatejuht oli siis Andres Vihalem, “Tarkade klubi” esimeses koosseisus oli ka tollal 24aastane Toomas Uba.
Aasta hiljem läks Andres Vihalem tööle televisiooni, saatejuhiohjad võttis üle Toomas Uba. “Tiidus soovitas 1969. kevadel mind,” meenutab Laisaar raadiomängu sattumist. “Tegime “Tarkade klubi” kolm aastat, kuni ta telesse läks.” Sporditeemadel vastamine jäi aastakümneteks ajakirjanik Heino Kase õlgadele, kaheksakümnendate lõpus lisandus Tiit Kuningas.
Televisiooni spordijuhina vedas Toomas Uba mälumänge “Viimane langeb välja”, “Targem annab järele”, “Küsida võib kõike”, “Kes keda?” jpt.
Koos teiste saatejuhtide, Agu Aarna, Hardi Tiiduse, Hillar Palametsa, Tõnis Laisaare ja Enn Eesmaaga naelutas ta aastate jooksul ekraanide ette tuhandeid mälumängusõpru.
Viimati juhtis Toomas Uba ETVs mängu “Kes keda?” 80ndate aastate lõpul.
Arstid haiguse põhjust ei tea
Mustamäe haigla arstid avastasid Toomas Ubal Hodgkini lümfoomi ehk lümfisüsteemi kasvaja aprilli alguses. Mõni nädal hiljem sai Ubast juba Eesti onkoloogiakeskuse patsient. Pärast rasket kuid edukat ravi sai Uba septembriks sedavõrd heasse vormi, et tohtrid lubasid teda Austraaliasse tööle. “Põhiline oli see, et ta tahtis ise minna. See oli kahe otsaga asi - haiguse seisukohalt see ei mõjunud hästi, sest töö oli seal pingeline ning ta kurnas ennast ära. Samuti lükkusid edasi ravikuurid. Teiselt poolt mõjus see Ubale emotsionaalses mõttes hästi ja see oli ilus punkt elutööle,” ütleb Eesti onkoloogiakeskuse ravijuht Vahur Valvere.
Pärast olümpiat tundis Uba end hästi ja hakkas jälle ravi saama. Novembris ja detsembris oli Uba ravil Tartu ülikooli kliinikumis, kus talle tehti intensiivkemoteraapiat. Haiguse ajal süvenes Ubal neerupuudulikkus ning 25. detsembril kurtis ta kehva enesetunnet. “Nägin Uba viimati 21. detsembril. Arvestades Tartu-ravi raskust, tundis ta end normaalselt. Ta oli indu täis, tahtis ravi jätkata,” räägib doktor Regina Rooneem, üks Uba raviarstidest Eesti onkoloogiakeskuses. Üllatavalt võttis Uba temaga ühendust taas jõulupühal, 26. detsembril. “Ta kurtis, et tunneb end halvasti. Mulle näis, et kaebused võivad südamega seotud olla, ja soovitasin kiirabi kutsuda.” Kohe viiski kiirabi Toomas Uba Mustamäe haiglasse, kus ta 31. detsembri varahommikul kell 6.30 infarkti suri.
“Võin öelda, et Uba kiire surm oli mulle ootamatu. Kuivõrd sellise haiguse kulg üldse saab ootamatu olla,” ütleb Rooneem. Millest lümfisüsteemihaigus tekib, pole arstidel täpselt teada. Usutakse, et oluline osa on pärilikul eelsoodumusel.
Kommentaatorina suurvõistlustel
Suveolümpiamängud
1964 Tokio (Tallinnast), 1968 Mexico (Tallinnast), 1972 München (Tallinnast), 1976 Montreal (Tallinnast), 1980 Moskva, 1988 Soul (Tallinnast), 1992 Barcelona, 1996 Atlanta, 2000 Sydney.
Taliolümpiamängud
1964 Innsbruck (Tallinnast), 1968 Grenoble (Tallinnast), 1972 Sapporo (Tallinnast), 1976 Innsbruck, 1980 Lake Placid, 1984 Sarajevo, 1988 Calgary, 1992 Albertville, 1994 Lillehammer, 1998 Nagano. Koos Endel Niguli ja Mati Elistega kirjutas Toomas Uba 1977. aastal Innsbrucki taliolümpia raamatu.
Kergejõustiku MMid
1983 Helsingi, 1987 Rooma, 1991 Tokio, 1993 Stuttgardt, 1995 Göteborg, 1997 Ateena, 1999 Sevilla.
Jalgpalli MMid
1986 Mehhiko, 1990 Itaalia, 1994 Ameerika Ühendriigid (Tallinnast), 1998 Prantsusmaa.
Suusatamise MMid
1970 Strebske Pleso, 1974 Falun, 1978 Lahti, 1982 Oslo, 1985 Seefeld, 1987 Oberstdorf, 1989 Lahti, 1991 Val di Femme, 1993 Falun, 1997 Trondheim, 1999 Ramsau.
Toomas Uba kommenteeris ka kergejõustiku Euroopa meistrivõistlusi, jalgpalli Euroopa meistrivõistlusi, suusaalade maailmakarika etappe, Hea Tahe mänge, Nõukogude Liidu ja Eesti meistrivõistlusi, maavõistlusi ja teisi spordisündmusi.
Ütlemisi Toomas Uba ja tema kolleegide telereportaaþidest
Seitsmekümnendate-kaheksakümnendate aastate folkloori kuulusid lahutamatu osana tabavad telereportaaþide ütlused. Kõrvuti anekdootidega kuulusid need killud naljameeste ja paroodiameistrite repertuaari, mida rahva soovil ikka ja jälle korrati. Tsiteerida saab aga ainult tõelisi klassikuid.
* Ja nüüd püüab kramplikult ennast treeningdressidest vabastada meie teivashüppetuus Ramon Lindal.
* Bjorn D¿hlie sõidus oli maamehelikku tõsidust.
* Pärast meie Erki olümpiavõitu kas kellelgi on üldse hingejõudu jälgida naiste kuulitõuget.
* Suusahüpetes tuleb kõik väljaulatuvad kehaosad aerodünaamiliselt kinni katta.
* Suusastaadion on tehtud selliselt, et kõik naised käivad siin meie alt tiiru läbi.
* Ja Matti Nykanen laseb laskumisel liiga vara alla.
* Marjo Matikainen laskub mööda pikka tõusu finiði poole.
* Mäest üles rühib suusarong, mida juhib õmblusmasinaga tõukeid tikkides itaallane de Zolt.
* Kiirhaisutamises olid nõukogude sportlased jälle tublid.
* Väikeste Fääri saarte jalgpallimeeskond võitis Austria 2:1.
Maetakse laupäeval Rahumäe kalmistule
Eesti spordiajakirjanduse veteran Toomas Uba maetakse laupäeval Tallinna Rahumäe kalmistule. Rasket haigust põdenud ja möödunud aasta viimase päeva hommikul kell 6.30 57aastasena surnud Uba ärasaatmine on 6. jaanuaril kell 12 Eesti Televisiooni majast, muldasängitamine kell 14 Rahumäe kalmistul.
Milles peitus Uba fenomen?
* Eesti Televisiooni reporter Lembitu Kuuse: “Toomas Uba rajas Eestis rahvusvaheliste suurvõistluste otseüleülekannete þanri. Saab öelda, et Toomas oli selle þanri isa. Sõna tööori pole kõige ilusam, kuid vaieldamatult oli ta kõigile oma töövõime ja töötahtega eeskuju. Mina olen Toomaselt õppinud just töösse suhtumist. Tänu tema töödele on meil olemas baas, kust edasi minna. Kui poleks olnud Uba, oleks Eesti televaatajal jäänud nägemata palju suurvõistlusi. Esimesena tuleb meelde 1991. aasta kergejõustiku MM, mis peeti üsnagi keerulisel poliitilisel ajal. 22. detsembril, kui Toomas viimati ETVs käis, panime tärmini maha, et ta tuleb tööle 12. veebruaril. Pidime siis koos Lahtisse suusatamise maailmameistrivõistlusi kommenteerima sõitma.
* Toomas Uba 1961. aastal raadiosse tööle kutsunud Gunnar Hololei: “Elasime Toomas Uba isa Reginald Ubaga kõrvuti majades ja kord tuli jutuks, et Toomas on poiss, kes huvitub spordist, eriti kergejõustikust. Sel ajal oli vaja raadiosse kaastöölisi. Kui Toomase raadiosse tööle võtsin, siis ma ei teadnud, et temast saab selline fenomen. Ta oli tark, asjalik, ja mis kõige tähtsam, ta ei olnud pealiskaudne - süvenes alati suure põhjalikkusega. Uba sai hea kooli ja oskas oma meisterlikkust ja nõudlikkust edasi anda noorematele kolleegidele, kes praegu ETVs töötavad. Nägin Toomast viimati novembris. Ütlesin, et ta näeb hea välja ja on isegi nooremaks läinud. Ta ei paistnud haiglasena ega jätnud pessimistlikku muljet. Uba lahkumine on väga suur löök.”
* Toomas Uba endine kolleeg Raul Rebane: “Olen selle üle palju mõelnud, milles peitub tema fenomen. Ta oli lihtsalt andekas inimene.”
* Endine kahevõistleja Allar Levandi: “Toomas Uba on mind palju aidanud, meil oli omavahel mingi eriline side. Temaga sai suhelda ka puhtinimlikul tasandil, temaga sai suurvõistlustel olles rääkida kodustest asjadest, mitte ainult spordist. Ta teadis alati kõiki meie sisemisi probleeme, rõõmsaid ja kurbi hetki.
Väga palju tuge sain Ubalt 1988. aastal Calgary OMil, kui valmistusin kahevõistluseks. Võistluseelsel õhtul kõndisime mööda linna, rääkisime kõigest ja kõigist: Eesti elust, spordielust, eelseisvast võistlusest ja paljust muust. Ta oli mulle omamoodi pihiisa, kellele sain kõike rääkida. Samamoodi aitas Toomas Uba mind lahke abiga 1987. Oberstdorfi ja 1991. Val di Fiemme MMil.
Tema kui spordireporteri küsimused olid asjatundlikud, mitte pealetükkivad. Nendele oli lihtsalt mõnus vastata. Praegu on kogu spordiajakirjandus muutunud, enam ei saa rääkida kõike, mida tead või arvad. Usaldust enam ei ole. Lähen kindlasti Toomas Uba matustele.”
* Purjetaja Tõnu Tõniste: “Toomas Ubast on väga head mälestused. Oleme temaga koos reisinud ja võistlustel käinud, näiteks Jaapanis ja Rootsis. Oleme elanud ühes toas ja hästi sobinud. Ta oli väga professionaalne reporter, valdas teemat. Mulle meeldis, et ta oskas ka muudest asjadest rääkida, mitte ainult spordist. Julgen väita, et spordivaldkonnas oli ta pika puuga teistest ees, parim. Uba kajastas meie tegemisi ja purjetamist väga palju ja selle eest talle suured tänud.”
Tarmo Michelson, Kirsti Vainküla, Allar Viivik
