SLÕL: Tiit Kõmper: “Tahan mängu nautida, mitte rahvast rabada.”

 (1)
SLÕL: Tiit Kõmper: “Tahan mängu nautida, mitte rahvast rabada.”
----

Kaheksakümnendate jalgpallipubliku lemmik Tiit Kõmper on tagasi, tuleval hooajal kuulub ta FC Kuressaare rivistusse. “Mis tagasi!? Kes kavatseb ainult mind vaatama tulla, saab küll kõvasti petta!” teatab Kõmper talle omasel rahulikul toonil.

Kõmper on vaoshoitud, ta esineb korduvalt palvega naasmisest mitte liiga suurt numbrit teha. Vähemalt esialgu.

“Uudis lasti lendu liiga vara, paari jutuajamise põhjal. Ma pole lõplikku otsust veel langetanudki. Esialgu oleme vaid kokku leppinud, et hakkame ühes harjutama. Aga hooaja alguseni on palju aega, võib-olla olen seks ajaks juba koost lagunenud,” jätab eile esmakordselt FC Kuressaare trennis käinud Kõmper (36) küsimärgid õhku.

Ta lisab muigamisi: “Küllap soovitakse minu kaasamisega meeskonna keskmist vanust tunduvalt kergitada! Pigem passiksin ju veteranide hulka.”

Ihkab korralikul väljakul nahkkera taga ajada

Kõmperit teatakse tagasihoidliku persoonina, ise ta enda iseloomu hinnata ei tihka (“Jäägu see teiste otsustada.”)

Aga pisuke okas näib Kõmperi hinge siiski närivat. “Jah, natuke ikka kripeldab. Peamine põhjus, miks ma vahepeal ei mänginud, on lihtne: korralikke väljakuid polnud. Nüüd jälle on, eelkõige see kutsub,” pihib viimati üheteist aasta eest suurt jalgpalli toksinud Kõmper.

Paaril viimasel aastal on Kõmper juhuslikult palli toksinud, esindades üksikutel kordadel Trummi SK meeskonda. “Ent madalamas liigas ei tunne mängust täit mõnu. Tegevus on kuidagi juhuslik,” lahkab ta.

Tuleviku suhtes jagub hulga teadmust

Kõmper ei oska ennustada, milliseks ta roll uues seltskonnas kujuneb. “Kui teaks, võiks ju teistelegi öelda. Endalgi põnev avastada. Aga ei usu, et jänni jään - Eesti liiga tase pole ülemäära tugev. Igatahes ma ei karda. Pallitunnetuse peaks kiiremini leidma, kehalise valmisoleku taastamiseks kulub rohkem aega,” maalib Kõmper tulevikupildi.

Kui alustada küsimuse “Kas tuled tagasi, et tegemata jäänut teoks teha?” vormimist, lõikab läinud aegade staar vahele.

“Ma pole utopist, oskan kaht ajastut suurepäraselt eristada. Mu tänaseid ja endisi oskusi ei saa võrrelda. Tänapäeval pole vanast rasvast suurt kasu, olen kõigest harrastaja,” on Kõmper raudkindel.

Asub pallimängust naudingut otsima

Saarlaste au kaitsma asuv pealinlane saadab manulistele sõnumi. “Ma ei soovi kedagi rabada ega hakata imesid lavastama. Õigupoolest ei taotlegi ma kunagise vormi taastamist. Otsin hoopis naudingut, loodetavasti leian selle! Kui tervist jätkub, siis kindlasti leian! Kui samas olen klubile kasulik, seda parem,” loodab Kõmper kaks kärbest ühe hoobiga tabada.

Kõmper meenutab kaadreid meeletust minevikust

Minevikust võib Tiit Kõmper esile manada igasugu pilte, nii rõõmsaid kui rusuvaid. “Mõtlen olnule vaid siis, kui keegi meelde tuletab. Tagantjärele on kõik asjad toredamad. Toona oli jalgpall peamine, nüüd pere ja töö kõrvale kindlasti ei tõuse,” lausub ta.

1983. aastal pääses Tallinna Sport NSV Liidu meistrivõistluste II liigasse, Eestis vallandus vutibuum. Publiku suurimateks lemmikuteks kerkisid Kõmper ja Ott Mõtsnik.

“Rahvas tuli kaunis ootamatult staadionile - meie tase polnud ju eriti kõrge. Veelgi üllatavam, et huvi jäi püsima mitmeks aastaks. Kaasaelamine mõjus võimsalt,” tähtsustab Komsomoli staadionile tulnute iidol.

Paraku kuhjus hea kõrvale halbagi. “Õige pea vallandus treenerivahetuste laine, paar aastat oli väga segane ja ebameeldiv aeg. Vahetusid erinevad suhtumised ja nõudmised, valitses teadmatus. Kõigele lisaks olime sõjaväelased, meelt avaldada ei saanud,” tundis Kõmper kammitsetust. “1986. aastal tuli treeneriks Ovtðinnikov, siis läks pilt jälle selgemaks ja helgemaks.”

Eesti meeskond pidi metsikus idas võitlema tuuleveskitega. “Kehtis kirjutamata reegel - iga kohtunik on ostetav. Seejuures kaunis odavalt ostetav. Kui vastase väljakul mängisid, oli üks penalti miinimumprogramm. Ega kodus palju parem olnud,” tõdeb Kõmper.

Loe veel

“Aga üks kord juhtus ime, ka meie bossid leidsid raha. Maksime siis Kurskis kohtunikule, et ta meie kahjuks penaltit ei määraks. Kõik muu oli lubatud. Pääsesime 0:0 viigiga.”

Kõmper riputas olude sunnil saapad varna juba 25aastaselt. “Arvan tänini, et mu parimad jalgpalluriaastad jäid olemata. Muidugi lõpetasin vara, aga tegelikult pidanuks veel aasta võrra varem lõpetama. Hüvastijätuga ei kaasnenud vähimatki kibestumist, pigem kergendus,” usub Kõmper. “1989 kujunes täiesti tühjaks hooajaks. Süsteem lagunes, tulevikku ei suutnud helgeks värvida. Stiimulit ei näinud, piirid olid ka kinni. Tähendab: ametlikult polnud sel ajal võimalik välismaale siirduda.”

Andres Vaher

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare