Sotši taliolümpiamängude korraldamine Vene riigi tulevikule head ei tõota
Näiteks Berliini olümpia 1936. aastal oli tohutu õnnestumine. Berliin näitas malli ette olümpiatele pärast Teist maailmasõda, suurendas spordivaimustust Eestis (Palusalu topeltkuld, kokku seitse medalit) ja terves maailmas.
Berliin andis meile esimese olümpiaraamatu, mille autor, vasakpoolsete vaadetega literaat ja endine sportlane Aleksander Antson kirjutas: “Arvan, et olin staadionil üks objektiivsemaid pealtvaatajaid. Mul polnud tarvis siin millestki sattuda erilisse vaimustusse, mulle on vastuvõtmatu saksa natsionaalsotsialismi ideoloogia ja selle propageerimisüritused seoses olümpiamängudega, ma pole sakslaste pedantsest korrapärasusest ja nende eriti ülistatud organiseerimisoskusestki kunagi olnud vaimustuses. Olen osanud näha sellest kaugemale – kuid ometi pean tunnistama täie objektiivsusega: Berliini olümpiamängud kujunesid sportliku sündmusena suurimaks kõigist spordiajaloo seniseist sündmusist.
Oma ennenägematu ulatuse poolest võiks seda nimetada olümpiaadide olümpiaadiks. Vaevalt on usutav, et järgmised lähemal ajal peetavad mängud suudaksid võistelda äsjalõppenutega.”
Antsonil oli õigus, sest järgmised mängud toimusid Teisest maailmasõjast kurnatud Londonis 1948. Berliinis oli 3 161 249 piletiga pealtvaatajat ja 22 spordiala. Need arvud ületati alles Müncheni olümpial 1972: 4 435 000 pealtvaatajat ja 23 spordiala (Mexico olümpial 1968 oli ametlikel andmetel küll ka üle 4 miljoni pealtvaataja, aga tegelikult arvati huvilisi olevat kõigest 1,6 miljonit). Täpsuse huvides: osalevate riikide arv (Berliinis 49) ületati juba Londonis 1948 ja medalikomplektide arv (Berliinis 144) paisus peaaegu iga olümpiaga, jõudes juba nimetatud Münchenis 195-ni.
Sohi olümpia Moskvas
Berliin andis ka esimese tõsiseltvõetava olümpiafilmi, mille rezˇissöör Leni Riefenstahl sai selle eest ROK-i diplomi. 30 operaatorit filmisid 400 000 meetrit filmilinti, millest kasutati lõpuks 6000 meetrit.
Moskva olümpia 1980. aastal põrus lääneriikide boikoti tõttu täielikult: osales vaid 81 riiki (oluline on teada, et kuigi kommunismileer boikoteeris neli aastat hiljem Los Angelese olümpiat, osales seal 140 riiki, mis oli toonane olümpiamängude rekord). Aga veelgi hullemaks tegi Moskva olümpia räige sohitegemine.
Alates 1956. aasta Melbourne’i olümpiast kõiki mänge külastanud USA vabakutseline ajakirjanik Jim Dunaway meenutab: “See oli uskumatu. Kõiki asju ma ei suuda tõestada, aga Moskvas tehti sohki. Meeste odaviskes, meeste jooksudes, kettaheites, kolmikhüppes jne.”
Jah, ka kolmikhüppes, kus kuldmedali võitis Jaak Uudmäe. Meie meedia on laialt kajastanud, kuis kardeti, et pikemaks mõõdetakse Viktor Sanejevi hüpe, et teha temast neljakordne olümpiavõitja. Maailm räägib aga ülekohtust brasiillasest maailmarekordiomaniku Joao Carlos de Oliveira pikkade katsete puhul. Mõõtma ei hakatud ka austraallase Ian Campbelli 17,5 meetri pikkust hüpet (naelikud olevat teisel sammul puudutanud hoovõturada). Austraallased protestisid ja näitasid videolinti, mis tõestas, et hüpe oli määrustepärane. Campbell lausus mõrult, et temalt varastati olümpiakuld. Äratõukekohta telepildis ei näidatud – pärast Moskvat muutus see kohustuslikuks. Kettaheites mõõdeti kahtlaselt väike tulemus kuubalase Luis Delise üle 67 meetri kandunud katsele (võitis venelane Viktor Raštšupkin 66.64-ga). Odaviskes mõõdeti N Liitu esindanud lätlase Dainis Kula kolmandat katset, mis maandus jälgi jätmata (toonaste odade raskuskese oli tagapool ja sageli maandusid odad jälge jätmata, mis tähendas tühjaläinud katset). Varasemat tulemust mitte omanud Kula pääses ebaausalt finaali, kus ta lõpuks võitis määrustepärase katsega kulla. Nii odaviske- kui ka kettaheitevõistlustelt
ajasid korraldajad ära rahvusvahelised vaatlejad ning avasid oma sportlaste katsete ajal staadionil vastakuti olevad väravad, et tekitada tuuletunnelit.
Korraldajariik kaob
Raadioreporter Erik Lillo sattus Moskvas peale, kui teleoperaatoreid õpetati välja 400 meetri tõkkejooksuks: sportlasi ei tohtinud kurvis näidata eest ja tagant, sest venelased harjutasid tõkkeid ületama nii, et tõukejalg ei liikunud mitte üle tõkke, vaid määrustevastaselt tõkke kõrvalt. Ja muidugi – esmakordselt ajaloos lubas ROK võistlusi pidada okupeeritud riigis – purjeregatt peeti Tallinnas.
Oluline on teada, et ROK andis Berliinile mängud enne, kui natsid võimule said, ja erinevalt Hitlerist olid kommunistid nii Venemaal kui Hiinas võimu haaranud relvadega.
Statistika järgi kaovad olümpiamänge korraldanud totalitaarriigid kümmekonna aasta jooksul ajaloo prügikasti. Natslik Saksamaa kadus kaardilt 1945. aastal ja kommunistlik rahvastevangla N Liit 1991. aastal. Ka Sarajevo tali-olümpia 1984 viis Jugoslaavia lagunemiseni. Mis juhtub kümne aasta pärast kommunistliku Hiinaga: kas Tiibet saab vabaks, kas lõpeb uiguuride rõhumine ja oma rahva ajupesu?
Berliin, Moskva ja Sarajevo julgustavad tervitama 2014. aasta taliolümpiamänge Sotšis!
