Sumomaadleja iga liigutus kätkeb endas sõnumit
Kui Kaido Höövelson ja Ott Juurikas pooleteise aasta eest Jaapanisse sõitsid, et lasta endast sumomaadlejad koolitada, hoiatasid sealsed eestlasi juba ette: olge valmis ka alandusteks ja enesesalgamiseks.
“Algus oli ehk veel rängem, kui võisin ette kujutada. Olin koos teiste madalama kategooria meestega vanade olijate tentsik. Kohata tuli ka jalahoope. Vanakeste teenimine, nende järel koristamine, söögitegemine oli igapäevane. Küsisin endalt sageli, mida ma siin teen. Eesmärki muidugi taipasin, sumokultuuri alus on tugev vaim,” vaatab Baruto möödunud ajale tagasi.
Sumos kehtib kindel hierarhia, pooleldi sõjaväeline kasvatus. “Kaido sattus Mihogaseki tallis ehk pisut leebemasse keskkonda. Ott pidi läbi tegema veel karmima alguse. Ehkki ka tema esimene võistlus oli edukas, ei pidanud ta pingele vastu ja naasis Eestisse,” kommenteerib Eesti ainus sumoekspert Riho Rannikmaa, kes mõlemad poisid Jaapanisse sokutas.
Kaugelt rohkem kui sport
Baruto viimast edukat turniiri Aki-basho, kus eestlane sai kõrgliiga teises astmes (Juryo) 12 võitu ja kolm kaotust, vaatas pealt Kaido ema Tiina Pudel. “Kujuteldamatu, missugune tähelepanu kuulub Jaapanis sumomaadlejaile. Kui soojalt ja sõbralikult suhtusid minusse klubi omanik härra Mihogaseki ja treener oma peredega,” imestas ema.
“Emale jäi muidugi niisugune mulje. Sumo asjamehed on sõnapruugilt lühidad ja konkreetsed. Minule pisteti õnnitluskäsi pihku ja kogu lugu,” ütleb Baruto.
“Sumo on arenenud paari tuhande aasta jooksul. Lõikusperioodi lõppu tähistati peoga, kus rahvalikul maadlusel oli oma koht. Sellega tänati jumalaid saagi eest,” räägib Rannikmaa. “Pikal arenguteel on sumo võtnud üht-teist üle teistest maadlusviisidest, teda on rikastanud samuraikultuur. Jaapanis on sumo rahvuskultuuri lahutamatu osa.”
Sumole on omased aegade jooksul kujunenud rituaalid. Tutvustuseks marsivad saali põlledes maadlejad, kelle iga riietusese või liigutus kannab sõnumit. “Tseremoonia pole mõeldud ainult tutvustamiseks, vaid ka kurjade vaimude eemalepeletamiseks. Nagano taliolümpia avamisel oli sumotähe Akebono esinemisel sama mõte,” ütleb Rannikmaa.
Kes on juhtunud Eurospordist mõnda bashot (suurvõistlus) vaatama, on kindlasti märganud, kuidas kumbki maadleja teeb jalgu harki ajades käteringe, pöörates peopesa kord alla, kord üles. “See on sõnum vastasele: tulin võistlema puhaste ja relvitute kätega,” teab Rannikmaa.
Baruto tunnistab, et kogu sumorituaal oma mitmekesisuses pole talle veel täiesti arusaadav. “Kui midagi hämaraks jääb, küsin,” ei häbene ta. Praegu on sellel kohal mongol Asashoryu. Üks peapretendente, kes suurmeistri tiitli poole rühib, on bulgaarlane Kotooshu. Iidsel alal trügivad ette võõramaalased, Baruto (tõlkes baltlane) sealhulgas. Üldse on profiliigas 50 välismaalast, kehtib limiit, et igas klubis võib olla vaid üks võõrmaadleja.
“Selle alanduse kannatavad jaapanlased ära, kuigi neli talli on keeldunud välismaalaste kasutamisest. Sumo ülemaailmse populaarsuse nimel ollakse paljuks valmis,” iseloomustab Rannikmaa Jaapanit, kus sumo suurturniir meenutab templiriitust.
Baruto sihib uuel turniiril eliitseltskonda Makuuchisse
Homme Fukuokas algaval Kyusho-bashol tuleb Barutol pidada järjest 15 rasket matši. Turniiri võitjale kuulub kaks miljonit jeeni.
Barutol on tähtsam muu. Paremuselt teise divisjoni Juryo ida poole edetabelis neljandal kohal oleval eestlasel terendab silmade ees eesmärk pääseda profisumo kõrgeimasse divisjoni Makuuchisse.
“Arvan, et selleks tuleb koguda 10 võitu. Tervis on õnneks korras, kuigi kerge väsimus lööb välja. Lootsin, et saab enne turniiri algust puhkepäeva, kuid ilmselt ei õnnestu. Minusugusele suhteliselt algajale mehele on 15 võistluspäeva järjest ikka ränk,” sõnas Baruto.
Koos tiimikaaslastega on Baruto viibinud Fukuokas juba kaua. “On kombeks, et võistluspaika sõidetakse kaks nädalat varem. Meie tiim elab templisarnases ehitises. Ööbimine, treeningud ja toitlustamine kõik ühes kohas, kus pealegi jumal ligemal,” kommenteeris eestlane.
Kyusho-bashol osaleb kõigi divisjonide peale kokku 800 maadleja ümber.
Jaan Jürine
Ema enam poja pärast ei muretse
“Kui Kaido Jaapanisse sõitis, oli mure ikka suur. Et kuidas ta võõra rahva hulgas üksinda hakkama saab. Liiati olin ma kuulnud, kuidas Jaapanis algajaid maadlejaid koheldakse,” meenutab Kaido ema Tiina Pudel.
“Poja sõnumid olid ka alguses üsna ebalevad. Ta kahtles, kas on mõtet üldse sinna jääda. Kahtlesin minagi. Kaido pidi tänavu augustis koju tulema, kuid sõit jäi ajapuudusel ära. Tema meeskonna juhid olid valmis Eestisse sõitma, et mind lohutada. Sellest taipasin, et kui Kaidot ümbritsevad head inimesed, pole mul vaja väga muretseda.”
Jaapanist naasnuna oli murekoorem hingest kadunud. “Ta elas varem enam kui kümne mehega ühes toas. Nüüd on tal oma ruum. Sumomaadlejad pälvivad Jaapanis suurt tähelepanu. Kaido pole avalikkuse eest viibimisest huvitatud. Kui linnas kõndisime, tuldi sageli juurde. Pilti tegema või autogrammi tahtma.” J.J.
Asjaarmastajate ala ajab juuri
Riho Rannikmaa sõnul tegeleb puhtalt sumoga Eesti kümmekond inimest. “Eesti meistreid selgitame siiski seitsmes vanuseklassis. Osalejate seas on kõigi Eestis viljeldavate maadlusviiside harrastajad. Minagi olen ju judoõpetaja. Lastele algõpetust andes ei õpeta ma sugugi ainult sumot,” väidab Rannikmaa.
Mentori meelest poleks võimatu, et Eesti sumo pioneerid Kaido Tamme, Karl Lõõbas, Madis Õunapuu või Aap Uspenski – amatööride tiitlivõistluste medalimehed – võinuksid oma nooruses Jaapanisse minnes olla sama edukad kui Höövelson nüüd. Aga ajad olid teised. J.J.
