Suusahunt Arvo Rodi reisib suuskadega ühelt mandrilt teisele
Laupäeval rühkis 63-aastane Rodi Norramaal Renast Lillehammerisse ja võitles jalavaluga. Kuigi arst soovitas tal vigastuse tõttu 54-kilomeetrisest Birkebeinerrennetist loobuda, ei jätnud suusahunt jonni. „Tõmbasin ühel tavalisel sõidul teravalt mäkke rühkides säärelihase ära,” selgitas Rodi. „Doktor Gunnar Männik pidas alguses õigemaks, et annaksin jalale rahu, ent siis ütles: „Mine ja proovi!”” Rodi hoidis haiget jalga ja tõukas ettevaatlikult, aga lõbusõidust oli asi kaugel, sest Birkebeinerrenneti rada on raskete killast. Distantsi esimene kolmandik kulgeb suuresti ülesmäge, tõusude kogusumma ületab 700 meetrit. Aga katkestamine ei tulnud mõttessegi!
Olümpialinnas Lillehammeris sai Arvol kolmandat korda täis kümme Worldloppeti sarja maratoni ja nüüd on ta kolmekordne Worldloppeti Master. Masteri aunimetuse ja medali saamiseks tuleb kümme maratoni lõpetada kahel eri mandril. „Ma ei aja enam ammu konkreetset aega, kohta või kilomeetreid taga, sõidan rahulikus tempos,” lausus Rodi. „Tunnen mõnu looduses liikumisest ja heast seltskonnast. Maratonidel osalemine on tugev stiimul: sa pead ikka nii palju treenima, et vormis püsida. Järjepidev harjutamine aitab ka tervist õigel järjel hoida.”
Ei katkesta
Vahet pole, kas startida tuleb paukuvas pakases või päikesevõtuks paslikus kevadsoojuses, ikka ei löö Arvo verest välja. Üht teravamat elamust koges ta 2003. aastal Kanadas, kus ta jahtis Quebeci lähedal Gatieneau 53 km maratonil oma esimest Worldloppeti Masterit. Varahommikul näitas termomeeter 31 pügalat alla nulli. Reeglite järgi tohib stardi anda siis, kui külma on maksimaalselt 25 miinuskraadi. Kui tuhanded vintsked mehed ja naised viimaks 50 km distantsile lähetati, oli Rodi meelest kindlasti külmem. „Kel külmetasid näpuotsad ja varbad, kel tekkisid näkku villid – meedikutel oli igas toitlustuspunktis palju tööd,” meenutas Rodi. „Võtsin kaasa varumütsi, mida kavatsesin kasutada siis, kui üks oleks läinud märjaks. Aga seda mütsi oli vaja ühes teises kohas – oma kõige kallima kehaosa soojendamiseks.”
Augustikuisele Austraalia Kangaroo Hoppetile lennates tegi Rodi pikal õhusõidul autogeenset treeningut ehk kujutles, kuidas õiged vabatehnikaliigutused käivad. Südant, kopse ja jalalihaseid oli ta treeninud rattasõidu ja orienteerumisega, ent kui suusad tuli alla panna kümne plusskraadiga ja 42 kilomeetrit sumada vett pritsivas lumesarnases moodustises, pidi käigult uutmoodi tehnika omandama. „Lõpukilomeetritel olid jalad krampis, kaks meie rühma meest katkestasid, aga hakkama sain,” meenutas Rodi oma teise Worldloppeti Masteri tiitli saamist Rohelisel Mandril. Mullusel Sapporo 50 km maratonil alustas ta kolmandat Masteri ringi. Neli päeva pärast Jaapanist naasmist ootas juba Tartu maraton. Öö ja päev olid sassis, kodune kuulsaim suusasõit, kus Arvo debüteeris 1983. aastal, piinas nii keha kui ka vaimu. „Teist nii kurnavat maratoni ei mäletagi,” lausus ta.
Kutsub rahvast liikuma
Tänavu läbis Harjumaal Kosel õigusbürood pidav Rodi veel Marcialonga (70 km) Itaalias ja König Ludwig Laufi (50 km) Saksamaal. Neljandat Masterit ta ilmselt sihikule ei võta. Ent Arvo üheksa aasta tagune ettepanek luua maratone sõitvatest harrastajatest Eesti Worldloppeti klubi langes viljakasse pinnasesse. Kolmekordsed Worldloppeti Masterid on nende seltskonnas veel Aivo Liksor ja Lembit Kiviloo, kümme liiget on kahekordsed Masterid. „Enne kui kellegi oma punti võtame, laseme tal paaril sõidu kaasa teha, et tema otsusekindluses veenduda,” lausus Rodi.
Mõtteid jagub ka Kose suusaraja edendamiseks
Lisaks maratonirallile jätkub Arvo Rodil energiat ka Kose suusa- ja tervisespordiklubi vedamiseks. „Olen koos sõbramehega lauluväljaku taga asuval rajal Buraniga klassikajälge sisse ajanud ja ilus talv on toonud kordades rohkem inimesi suusatama,” ütles Rodi. „Rõõm on näha, et ka kehalise kasvatuse õpetajad on raja üles leidnud ja õpilased sinna sportima toonud.” Kogukonnas aktiivselt tegutsev Rodi tahaks rahvale veel paremaid sportimisvõimalusi pakkuda. Kose suusarada tuleks pikendada, tõusud ja langused saepuruga katta, et seal saaks ka joosta ja kepikõndi harrastada. „Ühiskondlikke ameteid on juba piisavalt, aga sport on jäänud tugevasti hinge,” näeb Rodi endal pensionipõlveks paeluvat tegevust.
