Svetlana Tširkova sai olümpiakulla asemel diplomi


Kristina Šmiguni ja Andrus Veerpalu kahe olümpiakulla sära taustal vaieldi: on meil neli või viis kahekordset olümpiavõitjat? Svetlana Lozovaja-Tširkovat võib täie õigusega pidada kahekordseks olümpiavõitjaks.

1972. aasta Müncheni mängudel aitas vehkleja Tširkova (1980. aastast Lozovaja) küll N Liidu floretinaiskonna finaalvõistlusele, ent jäi ise otsustavates kohtumistes kõrvale ning pälvis medali asemel diplomi.

Olümpiakuld riputati Tširkovale kaela neli aastat varem Mexicos, kus ta tegi ka finaalis kaasa. Rahvusvahelisest Olümpiakomiteest saabus rahustav vastus – Tširkova on kahe olümpiakulla omanik, seega on Eestil viis kahekordset olümpiavõitjat.

Lozovaja-Tširkova rehmas vaidluste peale naeratades käega. Ta tõusis aastakümnete järel taas avalikkuse huviorbiiti olulisemal põhjusel. Valitsus tunnustas olümpiavõitjat 24. veebruaril elutöö preemiaga.

“Mul on vedanud,” ütles Tširkova ladusas eesti keeles. “Olen alati teinud seda, mis mulle meeldib, tegelenud nagu kogu aeg hobiga. Selle eest makstakse veel pealegi!”

Kirglik treener

Energilises ja särasilmses Tširkovas võib ilmeksimatult ära tunda sama neiu, kes üle 30 aasta tagustel mustvalgetel piltidel naerulsui lehvitab. Võib vaid ette kujutada, millist vaeva pidi rahutu Sveta kasvatamisega nägema tema ema, kui nad saabusid Tšuvaššiast Eestisse elama. Õnneks leidis ülevoolav energia rakenduse kõige õigemas kohas – spordis.

Svetlana asus õppima toonases uhiuues 25. keskkoolis (praegu Pae gümnaasium). Kehalise tundidest jäid tal ainult meeldivad mälestused. “Meie kirglikud õpetajad suunasid meid vahetpidamata võistlustelt võistlustele,” lausus ta. “Issand, mis aladel kooli esindasin – suusatamises, jalgrattasõidus, kergejõustikus, isegi sportvõimlemises.”

Oma ala otsimine võinuks jätkuda lõpmatuseni, kui kord poleks kooli saabunud naabruses asuva Dvigateli spordihoone noor vehklemisinstruktor Klavdi Jadlovski.

“Jadlovski oli siis Ukrainast saabunud ja äsja treeneriks õppinud 25-aastane mees, tohutu karismaga isiksus,” rääkis Tširkova. “Pool kooli läks tema kutsel kohe treeningule.”

Noor treener võlus noori vehklejahakatisi, ja tema õpilased moodustasid mõne aasta pärast Eesti NSV vehklemiskoondise. Tširkova ja tema klassivend Georgi Zažitski jõudsis N Liidu koondisesse.

“Võrratu isiksus,” imetleb naine treenerit tänaseni. “Treeningud olid rasked, aga keegi ei murdunud. Ta säras, innustas, õpetas ise vaeva nägema ja pidevalt endaga töötama. Näitas parimat eeskuju.”

1968. aastal võitis Tširkova N Liidu meistrivõistlustel esimese medali. Mexico olümpial sai ta rahvusvaheliste võistluste tuleristsed. Ometi ei osanud ta midagi karta.

“Nautisin mänge, kuidas oskasin,” rääkis ta lõkerdades. “Mehhiko on päikeseline ja inimesed vahetud. Olin toona ju alles 23-aastane, see oli suur pidu, mis hästi lõppes.”

Koondise tuumik Jelena Belova, Galina Gorohhova, Tatjana Samussenko ja Aleksandra Zabelina olid neid assisteerinud Tširkova sõnul veatu tehnika ning distsipliiniga vehklejad. “Võinuksime pärast Müncheni mänge vehelda veel kümme aastat,” lausus ta. “Kuid noored sirgusid peale, nad vajasid stiimulit. Pärast Münchenit tehti koondises kunstlik põlvkondade vahetus.”

Poegadest kasvasid vehklejad

Tallinna pedagoogikaülikoolis treeneriks õppinud Svetlana Lozovaja-Tširkova töötab pealinnas laste vehklemistreenerina.

“Mida tunneb ja teeb treener raja kõrval, kui tema õpilane vehkleb, on kirjeldamatu! Röögib hullemini kui vehkleja pärast õnnestunud lõputorget,” vangutas naine pead ning lisas kelmikalt, et on ise samasugune.

Kuidas lööb treeneri süda raja ääres siis, kui vehklevad oma lihast ja luust lapsed! Tširkova-Lozovaja mõlemad pojad – Eduard Ber ja Kirill Lozovoi, kelle ema tõi juba roomama õppimise ajal spordisaali – on kasvanud tublideks vehklejateks.

Tširkova-Lozovajale teeb muret treenerikutse vähene motiveeritus. Klavdi Jadlovski, Georgi Zažitski ja Samuil Kaminski siirdusid tööle Norrasse.

Loe veel

“Meestreeneril on Eestis väga raske hakkama saada, ja see on kurb,” ütles ta. “Aga näete, temast on hea meel,” osutas ta sihvakale neiule saali tagareas. Neiu valgel võistlusdressil säras kiri: “Zažitskaja“. “Kristiina, Hariton Zažitski tütar ja Georg Zažitski lapselaps. Vehklemine elab edasi põlvest põlve,“ lisas ta ja tõmbas selga valge vehklemisrüü, et õpetada oma eeskujulikku vehklemistehnikat lastele.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare