03.03.2012, 02:00
Taliujuja kiidab: alguses on külm, aga varsti juba täitsa mõnus tunne!
Kuigi suurem osa kaasmaalasi tõttab täistuisanud tänavatel ninaotsani sisse pakituna või kaeb lumemöllu läbi auto- või bussiakna, leidub Eestis ka salkkond vapraid ja mehiseid spordiinimesi.
FOTO:
Nemad ei põlga lume ja jää kiuste jäisesse vette hüpata. Ja mitte üksnes korraks jääaugust läbi, et siis tagasi sooja tuppa või saunalavale joosta – ikka korralikuks ujumistiiruks. Need vaprad kohtuvad Tallinnas Pirita TOP-i taliujumiskeskuses, kus käivad koos kolmel õhtul nädalas, et trenni teha. Just sealsamas treenib ka valitsev 450 m vastupidamisujumise maailmameister Henri Kaarma, kes õigupoolest ongi üks taliujumise Eestisse toojaid ja eestvedajaid. 37-aastane Kaarma, kes igapäevaelus teenib leiba Sampo panga krediidiriski analüütikuna, ei pelga ka riskantsena näivat talispordiala. „Riskid on hästi kontrolli all,” nendib ta naerdes. Endise Eesti koondise tasemel ujujana pole vesi Kaarmale kunagi võõras olnud, kuid talvise ujumisega tegi ta ise algust viis aastat tagasi. „Mul endal tekkis selline mõte, et kui ma ujun ka suvel jõgedes ja järvedes, miks siis mitte proovida ka talvel vette hüpata. Olin kuulnud, et maailmas tegeleb taliujumisega üle 100 000 inimese, järelikult ei saa see midagi väga müstilist olla. Küll ma ka ellu jään.” Ühel novembriõhtul läkski Kaarma koos sõbraga Kakumäe randa, võttis riided seljast ja läks vette. „Jooksin sisse ja kohe välja ka!” meenutab ta esimest kogemust talvise mereveega. Kuid maitse suhu saanuna leidis ta ikkagi, et tahaks veel proovida. Nii ajas ta mõned sõbrad kokku ja lõpuks prooviti talisuplus ära koos Pirita ranna staažikate jääaugus käijatega. „Kuna me oleme enamikus aga ujujad, siis tekkis ikkagi tõsine tahtmine vees ka liigutada ja lausa võistelda,” meenutab Kaarma, kuidas lihtsalt suplusest tõsine spordiharrastus välja kasvas.