Tanja Tšistjakova: lasteaias treenisin kaks korda päevas
Aseri neiu Tatjana Tšistjakova tõusis 1990-ndate keskel kahe omavanuste EM-i medaliga üheks Eesti spordi suuriemaks lootuseks. Ent neiu ei pidanud lõputule võidusurvele vastu ja jättis kaheks aastaks lauatennise sinnapaika. Nüüd on ta tagasi värskena, selgete mõtetega ja endiselt parimana.
•• Sa oled läbi ja lõhki Aseri tüdruk, seal hakkasid ka lauatennisega tegelema?
Ema käis õhtuti lauatennist mängimas ja võttis mind paar korda saali kaasa. Treenerid vaatasid, et mis ma seal niisama ikka passin, las tüdruk proovib. Mina seda ei mäleta, aga kohe öeldi, et minust võib midagi tulla, ja nii ma trenni läksingi. Alguses käisin iga päev korra. Lasteaia ajal juba kaks korda päevas – kui teised magasid, siis mina käisin “pinksi” mängimas, siis läksin lasteaaeda tagasi ja õhtul uuesti saali.
••Ja sulle hakkas mäng kohe meeldima?
Vahel viskas ikka üle ka, aga sellest tundest sain kiiresti jagu.
••Mis oli su esimene meeldejääv võit?
11-aastasena võistsin täiskasvanute TOP-8 turniiril esikoha. Mina sinna muidugi võistlema ei pääsenud, kuid kuna üks naine loobus, sain tema asemele.
•• 1997 ja 2000 oli need aastad, kui sa naasid omavanuste EM-ilt medaliga.
Segapaarismängus võitsin Euroopa meistrivõistlustel medali, kui olin 14-aastane ehk siis kadettide seas, naispaaris tuli edu juba juuniorina.
•• Kui oluliseks sa siis neid võite hindasid ja kuidas nad paistavad nüüd, aastaid hiljem?
Sel ajal tahtsin vaid mängida ja võita – tegin oma igapäevast tööd ja ei mõelnudki sellele, kas parasjagu käis külavõistlus või suurvõistlus. Praegu tundub tõesti, et need kaks medalit olid saavutused.
•• Sa hakkasid mööda maailma tiirutama ikkagi väga noorelt, palju talendikus sinu lapsepõlve mõjutas?
Tundsin tihti, et jään millestki ilma. Näiteks kui läksin kellegi sünnipäevale, siis treener helistas kell kaheksa: mine koju, homme on trenn või võistlus. Muidugi tahtsin koos teistega olla. Aga võib-olla oli see hea, meil on väike koht, oleks niisama lollusi teinud.
•• Ja siis otsustasid pausi pidada…
Jah, kaks aastat olin eemal. Konkurents oli väike, olin harjunud esimene olema. Kui ükskord kaotasin, oli see nii raske. Nüüd mõtlen, et kaotuses pole midagi hullu – tuleb lihtsalt enam trenni teha. Ei tasu mõelda, et olen niikuinii esimene, mis ma ikka pingutan. Mängu peab nautima, mitte ennast sundima – ma pean, ma pean… Kui mängu vihkad, siis kaua vastu ei pea. Pärast kaotust Eesti meistrivõistlustel Marina Morozovale sain aru, et edasi enam mängida ei saa. Surve oli suur, puhata polnud võimalik, kõik nõudsid võite.
•• Mida sa sel ajal tegid, kui lauatennist ei mänginud?
Üks aasta möödus nii, et ma ei puutunudki reketit. Teisel aastal tegin ühe tüdrukuga trenni, kuid ei võistelnud. Mingil hetkel Rakvere treener Tõnu Põdra pakkus: hakka mängima, osale Eesti meistrivõistlustel. Kui uuesti mängima hakkasin, oli tunne teine, enam ma ei pidanud võitma. Aga vahepeal õppisin kaks ja pool aastat Tartu ülikoolis eesti filoloogiat. Nüüd käin Rakvere kutsekeskkoolis, õpin hotelliteenindust.
•• Oled sa hiljem kahetsenud, et pausi tegid?
Ei, arvan, et pausi oli hädasti vaja, sest mul oli psüühiliselt väga raske. Nüüd, kui selline asi on üle elatud, saan ka aru, et sport ongi selline – varem või hiljem tuleb keegi, kes on noorem, kiirem ja tehnilisem, ja sa kaotad.
Iga kord kui ma kaotasin, tuli see mulle üllatuseks. Kuidas ma ei võida? Treenin sama palju kui teised, aga ei ole parim. Olin nii krampis, et iga mäng oli mulle eneseületus. Teine asi, mille vastu eksisin – mängida tuleb lõpuni. Kui oled neli või viis punkti taga, pole midagi katki. Aga mina mõtlesin: sett on kaotatud, pole mõtet pingutada. Ajal, kui mäng kestis 21 punktini, juhtus kord, et olin 20:10 ees ja ikkagi kaotasin. Nüüd õpetan seda oma õpilastele – kunagi ei tohi alla anda, “pinksis” pole ette kaotatud sette.
•• Mitmele lapsele sa treeneriks oled?
Neid, kes mängida oskavad, on
neli-viis. Muidu käib rohkem, kaks gruppi, kus saavad mängida nii edasijõudnud kui ka algajad. Lauatennises peab treenima iga päev – kas või natukene, aga iga päev. Suvel käib üks lõputu võitlus – kui ilmad on ilusad, on raske saalis püsida. Tean seda omast käest, ma olin ka pahur, et teised päevitasid ja mina pidin saalis passima. Aga nüüd ütlen noortele: iga päev, kas või pool tundi olete kohal ja siis võite minna.
•• Kolm aastat mängisid sa ise Rootsi klubides?
Rootsi treener Jan Berner käis Eestis ja nägi mind. Olin 14-aastane, kui hakkasin üksi rändama. Alguses sõitsin teistega koos, aga Sirje (Lubi, ETL-i peasekretär) ütles: pane hästi tähele, hakkad üksi sõitma. Seiklesin veel Soome kaudu, ühe laeva pealt teise laeva peale. Alguses oli imelik, pidin ise küsima ja uurima, jälgima, kas kellaaeg on õige…
•• Kas sinu kui mängija tugevamad küljed on aastatega muutunud?
Varem oli treener kogu aeg kõrval, õpetas ja seletas. Pärast iga punkti näitas, mis tuleb teha, ja nii ma ise ei vaevanud end mõtlemisega.
Nüüd mängin ise, mõtlen ise ja paljud on öelnud, et olen üks vähestest naismängijatest, kellel on pea otsas.
•• On sul praegu ka veel sportlikke eesmärke?
Suuremad eesmärgid on seotud lastega. Ise mängin niikaua kui välja tuleb.
•• Oled venekeelsest perekonnast, aga räägid suurepärast eesti keelt.
Käisin vene koolis, kodune keel on vene keel. Koondises olid aga kõik eestlased, kes oskasid vene keelt, kuid minuga nad meelega ei rääkinud. Alguses ma küll häbenesin, aga siis öeldi: kui kardad, ei hakka kunagi rääkima. Ja nii ma siis alustasin.
Teised Tanjast
Jan Berner, praegune Norra koondise peatreener
Pärast seda, kui olin Tanjaga kohtunud, tahtsin, et ta tuleks Rootsi minu naiskonda mängima. Ta tuligi ja tegi kolm head hooaega. Nägin temas andekat tüdrukut, kes oleks pidanud Eestist lahkuma, et rohkem areneda. Usun, et kui Tanja oleks pidevalt mänginud, kuuluks ta praegu Euroopa 20 parema sekka.
Tunnistan ausalt, et tegime Tanjale liiga ja forsseerisime ta üle. Ta oli vaid 14-aastane, kui hakkas üksi Rootsi ja Eesti vahet sõitma. Muidugi muretsesime, aga olukorda parandada ka ei saanud. Aga kui sa näed sellist annet, siis hakkad paratamatult ka enam nõudma.
Tanjat iseloomustab väga hästi see, kuidas ta tegi kodakondsuseksamit. Selleks pidi ta läbi tegema alaliidu keeletesti. Mäletan, et seal oli küsimus: kas te käite ujumas jões või järves? Ja Tanja vastas: “Mina ujun meres.” Praegu on ta Aseri noortele hindamatuks eeskujuks. Nad on oma treeneri üle väga uhked – kõigi ees ei seisa iga päev Eesti meister.