Teel hävingule. Pealtnägija kirjeldus

 (220)
Kaarel Robert Pusta vanglapäevikud illustreerivad Konstantin Pätsi valitsemisaja autokraatlikkust.
Kaarel Robert Pusta vanglapäevikud illustreerivad Konstantin Pätsi valitsemisaja autokraatlikkust.Foto: filmiarhiiv

Kaarel Robert Pusta vanglapäevik „Kirjad kinnisest majast” kirjeldab Konstantin Pätsi valitsemisaja ennasthävitavust.

Arusaadavail põhjuseil oleme oma lähiajalugu – esimest iseseisvuse perioodi – seni enamasti käsitanud idealiseeritult kui enda kehtestamise ja õitsenguaega, kus „Päts oli president ja Laidoner juhatas väge”. Ilmasõja, stalinistliku terrori ja nõukogude aja pikaldase mandumise taustal tundub see aeg tõesti ehk ilus ja vaat et heroilinegi.

Kuid siiski ei olnud sugugi kõik hea ega ilus. Vastupidi, meie omariikluse teine kümnend oli autokraatne, valitsemises üsna jõhker ja ennasthävitav. Eesti silmapaistva, kõrgelt haritud ja Euroopas laialt tunnustatud diplomaadi Suur-Patarei vanglast saadetud kirjad vahendavadki Eesti Vabariigi draamat ja kannatusaega 1930-ndate teisel poolel. See on inimlik, samas väga sügav ja täpne kirjeldus.

Vangistusse sattus Pusta vabside (või vapside) mässukatse, hiljem Konstatin Pätsi väljakuulutatud ning Johan Laidoneri ja kuuleka riigiaparaadi abil elluviidud kaitseseisukorra kaudu. Vabside ehk vabadussõjalaste liikumine (VSL) ohustas Pätsi ja tema kliki positsioone sedavõrd, et ta otsustas kogu selle liikumise üsna räigete meetmetega likvideerida ning panna Eesti ühiskonna demokraatlikud institutsioonid vaikivale režiimile. Sinna jäid need kuni täieliku hävinguni.

Päts esitas vabside liikumist kui põhjust karmiks reageerimiseks, milleta riik oleks langenud kaosesse. Seda Pätsi arvates. Nõukogude historiograafia sildistas selle liikumise profašistlikuks, nii nimetati seda pikki aastakümneid. Vähemgi katse vabslust mõista oli ette määratud olema fašismi õigustav või hiljem Pätsi režiimi kui õnneaega kahtluse alla seadev.

Kuid vabside liikumine ei tekkinud igavusest, poliitilisest mängurlusest või profašistlikest ambitsioonidest. See oli vabadussõjas osalenute üsna kirju tagapõhjaga ja ühtselt määratlemata ideoloogiaga meeste liikumine, mida ühendas siiski üks – isamaalisus ja Eesti patriotism. Vabside esiletõus oli seega omas ajas pigem reaktsioon tollasele riigijuhtimisele ning nende kui teenekate ja patriootlike inimeste kõrvalejätmisele. Seega oli vabside liikumine pigem tagajärg kui põhjus.

Ilmsüüta Pusta vahistamine

Vabse on esitletud kui löömamehi, kellel oli vägivaldse võimuvõtmise plaan ja relvadki Soomest kohe tulekul. Pusta järgi nähtub aga poliitilise politsei protokollidest, et Toompeal peeti VSL-ga läbirääkimisi kokkuleppevõimaluste üle. Vabsid ei nõudnud osalust valitsuses, küll aga legaalse korra taastamist ning kõigepealt riigivanema ja riigikogu valimisi põhiseaduses määratud viisil. Oli valmistatud sellekohane lendlehtki – „Põhiseadusliku ja õigusliku korra maksmapaneku seadus”.

Relvasaadetise väide, mida kunagi ei tõendatud, näib tüüpilise kagebistliku lisandusena, sest mida teinuks sõjas käinud kaadriohvitserid paari kasti käsitulirelvade või granaatidega regulaararmee ja hästitoimivate sisekaitsejõudude vastu? See olnuks lauslollus, süüdistamiseks ja diskrediteerimiseks kõlbas aga küll.

Detsembris 1935 arreteeriti umbes 700 inimest – suur hulk kõrgemaid ohvitsere (enamik Vabadusristi kavalerid), vabse pooldanud riigiametnikke ja avaliku elu tegelasi. Enamik neist istus u pool aastat Suur-Patarei vanglas. Ilmsüüta Pusta, kes oli vahistamiste ajal EV saadik Rootsis, kutsuti päevapealt tagasi ja pandi samuti Patareisse.Väidetavalt leiti tõendeid, et tema oli esitatud üheks võimalikuks uueks välisministrikandidaadiks. Pusta ise ei teadnud sellest midagi.

Oleme oma lähiajalugu enamasti käsitanud idealiseeritult kui aega, kus „Päts oli president ja Laidoner juhatas väge”.


Kogu kohtueelse aja otsisid politsei ja võim intensiivselt põhjusi vastaliste süüdistamiseks ja üritasid vange Patarei oludes tümaks teha. Nagu mitmed teised kirjutas Pustagi palvekirja, et ta süüdistuse puudumise tõttu vahi alt vabastataks. See sai vastuse „Tagajärjeta jätta – K. Päts”…

Teenetemärkidega dekoreerimine

Juhtumeid uuris (niipalju kui üldse) poliitiline politsei. Suurem osa „tunnistajaid” olid poliitilise politsei komissarid ja assistendid. Ära ei põlatud ka paadunud kriminaale. Üks põhisüüdistaja oli vabside tegevuses aktiivselt osalenud ja nende asju korraldanud kapten Holland, kelle „lapsesuu” kaudu ilmnes, et kohtu alla on antud „kokku lepitust” suurem hulk… Prokurör August Traksmann ülendati pärast protsessi kindralmajoriks. „Mässukatse” mahasurumisel osalenuid auhinnati hiljem ohtralt Riigivapi teenetemärkidega.

Loe veel

Sõjaringkonnakohus peeti rangelt valvatud Sõdurite kodus, kuhu kohtualused, teenekad kõrgemad ohvitserid toimetati ajateenijate langetatud (ehk laskevalmis) püssitorude ees raudus käsi kui riigireetjad. Kas saab aatelisele ohvitserile/sõjamehele olla midagi alandavamat? Kaebealuste ja nende kaitsjate katseid tõstatada põhiseaduslikkuse küsimusi kohus ja süüdistus ignoreeris. Traksmann nimetas vabside juhte fašistideks.

Sõjakohtu ees kuulati ära ka endised riigivanemad Jaan Tõnisson ja Jaan Teemant. Pusta kirjelduse järgi osundab viimane väärikalt, et „süüpinki on toodud ka endisi väejuhte, ilma kelleta poleks vast Eesti Vabariiki ega teid, härrad kohtunikud, selle laua taga”. Lahkudes kummardavad mõlemad riigivanemad kaebealuste poole, kes neile samaga vastavad.

Karistav võim lõi aga armutult – sunnitöö ja pikaaegsed vanglakaristused pea kõigile. Tollase ajalehe teatel mõisteti õigeks seitse süüalust, sh Pusta ja professor Vaabel, kelle süüdistusest prokurör loobus. Pusta kirjutab kibedusega: „Kas jääb veel illusioone väljumisel Eesti demokraatliku vabariigi vanglast Eesti Vabariiki, keda olen teeninud vahetpidamata 18 aastat saadikuna, välisministrina, riigivanema asetäitjana?”

Tähelepaneliku vaatleja ja analüütikuna ei saa Pusta jätta küsimata – kelle korraldusel-juhtimisel nad, vabside mahasurujad, tegutsesid? Pusta jätab sellele vastamata. Olgu põhjus oma lollus, võimuiha ja staatuse säilitamine või peen ja märkamatu väljastpoolt juhtimine, selge on, et vabside liikumise räige mahasurumisega halvati ka rahva kaitsetahe, väärikus ja enda eest seismise julgus. Riigiaparaat muudeti taltsaks, sõjaväge alandati.

Tee 1939. ja 1940. aastasse oli sillutatud. Stalinlikku tapamasinasse saadeti nii vabsid kui ka nende mahasurujad. Ettevalmistav töö oli juba tehtud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare