Teismeline Jaak Mae saagis uusi suuski sobivamaks

Sinimustvalgega ehitud Albu vallamajas öeldakse: õige pöidlahoidmine käib hoopis nii, et pannakse vasaku käe keskmine sõrm üle nimetissõrme konksu ja hoitakse kogu õhtu. Ja et vaid vallamaja naiste sõrmekonksude abil see pronks tuligi. Nüüd on Järvamaal Albu vallas juba kaks kuulsust: Tammsaare ja Mae.

TABAS PÜSSIGA SELJA TAHA. Jaagu ema Elle (53) ja isa Mardi (59) telefon heliseb. Kaks tundi pärast pronksivõitu polnud helinail vahet. Nüüd juba on – viis minutit. Jaak ise helistas kuue paiku hommikul, ütleb Elle ja ta silmad on eriti soojad. Õues kilkab neli laikat. Jahikoerad. Laudas ammub kümme lehma ja kuus pulli, mullikaist-vasikaist rääkimata. Jama on see, et õhtused sõidud algavad just kõige asisemal laudas toimetamise ajal, vestab isa. Telefon heliseb.

“Metsseapõrsas, rebane, kits ja kaks neppi,” loetleb jahikoerte kasvatajast ja jahimehest isa Jaagu aastatetagust saaki. Ja nepp tulnud nii, et linnuke lennanud otse Jaagu kohalt üle. Poiss ei saanud püssi palge ja tulistanud siis huupi, üle õla, oma selja taha. Ja võtnudki nepi maha! Ema lööb ka loo saja kuuekümne kolmanda kuulmise järel käsi kokku, et sai pihta jah! Telefon heliseb. Jaak kihutab televiisoris, otse isa maalitud loomapiltide ja lastud jahitrofeede all.

Kord olnud Jaagul trennipäev, aga isal hoopis põdrajaht plaanis. Jaak tulnud jahti, ajajaks. Jooksnudki põtru ajades oma päevanormi täis. Telefon heliseb taas.

Isa vestab, kuidas Jaak oma esimesed plastsuusad saanud. Õppinud uisusammu selgeks ja hakanud suuski saega rekonstrueerima. Et ninast ja mujalt veel lühemaks. Rikkunud suusad ära. Aga mis vaevaga vene ajal plastsuuski hangiti! Lisaks sõitnud Jaak isa korraldatud rattarallidel kolm Ereliukase-nimelist ratast sodiks. Aga mis vaevaga vene aegu Erekaid hangiti! Jaak on televiisoris juba kolmas.

Telefon heliseb 13. korda. Kontvõõras helistab, ütleb, et te ei peagi mind tundma, lihtsalt rõõm nii suur.

KAISUKARU OOTAB. “Aga Norra televisioonile andis Jaak sulaselges norra keeles intervjuu,” ütleb ema kahe telefonihelina vahel. Jaak valdab kokku viit keelt.

Diivanil, isa jahitrofeede all lesiv Jaagu kaisukaru ootab aga vaikides oma kaisutajat koju. Tal on Jaagu vana, kahe klouniga särk seljas. Ema arvab, et peaks karu Jaagu tulemise ajaks puhtaks pesema ja õmblustest lahti tulnud pea ära parandama.

Jahimehe peres uusi medaleid Jaagule ei ennustata. Isa teab – ei tohi ära sõnuda. Aga märke peab tundma, näiteks kui küttima minnes koer, selg jahimehe poole, oma asja teeb, on õnn hea. Mis märke Jaagu puhul jälgitakse, ei jõua isa öelda. Ema kutsub telefonile.