“Metsseapõrsas, rebane, kits ja kaks neppi,” loetleb jahikoerte kasvatajast ja jahimehest isa Jaagu aastatetagust saaki. Ja nepp tulnud nii, et linnuke lennanud otse Jaagu kohalt üle. Poiss ei saanud püssi palge ja tulistanud siis huupi, üle õla, oma selja taha. Ja võtnudki nepi maha! Ema lööb ka loo saja kuuekümne kolmanda kuulmise järel käsi kokku, et sai pihta jah! Telefon heliseb. Jaak kihutab televiisoris, otse isa maalitud loomapiltide ja lastud jahitrofeede all.

Kord olnud Jaagul trennipäev, aga isal hoopis põdrajaht plaanis. Jaak tulnud jahti, ajajaks. Jooksnudki põtru ajades oma päevanormi täis. Telefon heliseb taas.

Isa vestab, kuidas Jaak oma esimesed plastsuusad saanud. Õppinud uisusammu selgeks ja hakanud suuski saega rekonstrueerima. Et ninast ja mujalt veel lühemaks. Rikkunud suusad ära. Aga mis vaevaga vene ajal plastsuuski hangiti! Lisaks sõitnud Jaak isa korraldatud rattarallidel kolm Ereliukase-nimelist ratast sodiks. Aga mis vaevaga vene aegu Erekaid hangiti! Jaak on televiisoris juba kolmas.

Telefon heliseb 13. korda. Kontvõõras helistab, ütleb, et te ei peagi mind tundma, lihtsalt rõõm nii suur.

KAISUKARU OOTAB. “Aga Norra televisioonile andis Jaak sulaselges norra keeles intervjuu,” ütleb ema kahe telefonihelina vahel. Jaak valdab kokku viit keelt.

Diivanil, isa jahitrofeede all lesiv Jaagu kaisukaru ootab aga vaikides oma kaisutajat koju. Tal on Jaagu vana, kahe klouniga särk seljas. Ema arvab, et peaks karu Jaagu tulemise ajaks puhtaks pesema ja õmblustest lahti tulnud pea ära parandama.

Jahimehe peres uusi medaleid Jaagule ei ennustata. Isa teab – ei tohi ära sõnuda. Aga märke peab tundma, näiteks kui küttima minnes koer, selg jahimehe poole, oma asja teeb, on õnn hea. Mis märke Jaagu puhul jälgitakse, ei jõua isa öelda. Ema kutsub telefonile.