Tiit Sokk: N Liidu koondis oli nagu õnnelik pere
Kakskümmend aastat tagasi olid olud nii palju kehitunud, et Eesti meedia ei pidanud kutsuma N Liidu sportlasi enam meie-nimega. Üks meie meestest oli Soulis Sokk, Sokkude korvpallidünastia keskmise põlve mees.
“Kuld jääb kullaks, aga need sündmused on küll pisut tuhmunud, ei sära enam nii kui enne,” meenutab Sokk toonaseid emotsioone. “Ma pole isegi tolleaegseid pilte vaadanud. Kui vahel ajalehes ilmub, siis muidugi. Kui teinekord vanade tiimikaaslastega kokku trehvame, vaat siis oleme küll happy family (õnnelik pere – toim). Ehedat eufooriat enam pole. Olin siis ju 23-aastane noor uljaspea.”
Sokk ei ilmuta vastuseisu tolleaegsete sündmuste meenutamisele. Ent tõrge tuleb kohe, kui viia jutt tänapäevale. “Ikka küsitakse, kas vanasti oli lumi valgem ja muru rohelisem,” lausub ta. “Või kas palli mängiti paremini. Ma ei võrdleks eri ajastuid ja põlvkondi. See korvpall, mis oli siis, ja praegune oleksid nagu eri mängud.”
Sokk ei taha dramatiseerida Eesti korvpalli praegust olukorda, kuigi koondis peab järgmisel aastal heitlema EM-valikturniiril mudaliigast pääsemise nimel. Kas sellepärast, et ta on koondise ekspeatreener?
“Ei. Eesti korvpall on nagu merelaine. Kord tõuseb, kord vajub,” arutleb ta. “Olen ühe sügava languse kaasa teinud. Olin 19-aastane, kui Kalev pudenes kõrgliigast ja pidi äärepealt Liidu esiliigastki välja kukkuma,” osutab Sokk.
Üks asi ei lase Sokul unustada, et ta on olnud tipp-pallur. “Nii see on. Oma puusaliigesed vahetan välja veel tänavu. Kogu aeg edasi lükatud,” ütleb 43-aastane Tiit Sokk, kes meenutab kõnemaneerilt ja žestideltki oma treenerist isa August Sokku.
