Tiit Soku mängijatarkus ootab kirjasõnasse raiumist
korvpallivaatleja Meeste Korvpalliliiga playoff–turniiri mänge vaatasid paljud vanad korvpallisõbrad ja –veteranid, kes tavalistel päevadel halli ei jõua, kuid pidupäevadel tulevad. Minu kõrvale esiritta istus vanahärra, kes polnud samuti ammu hallis käinud.1930-ndatel aastatel lõi ta kaasa Eesti esivõistlustel ja võttis mõõtu Berliini olümpiamängudel osalenutega. Tema hallisoleku puänt ja ka draama peitus aga selles, et vanahärra oli hankinud topletprillid lootusega mängu näha. Kasu polnud põrmugi. Ei aidanud ka tavalised prillid. Ta tõdes kurvalt, et mängurõõm on lõppenud. Ta püüdis lihtsalt platsil toimuvat tajuda, reageerides pealtpanekutele.
Korvpallitraditsioonidel ja põlvkondade järjepidevusel on suur väärtus. Berliini olümpiakoondisest elavad veel neli meest: Aleksander Illi Eestis, Vladimir Kärk, Georgi Vinogradov ja Evald Mahl Põhja–Ameerikas. Sõjajärgse põlvkonna tuumikusse kuulunud Ilmar Kullam, Edgar Naarits, Arvo Putmaker, Heino Kruus ja Heino Krevald on ikka vormis, tallinlased ka sagedased hallikülalised. Nende meeste lugusid pole kunagi tüütu kuulata.
Põnev teema on 50–60-ndate aastate Tartu, Taaralinna hiilgeaeg, kui kasvas plejaad tippmängijaid nagu Ernst Ehaveer, Viktor Laats, Harri Russak, August Sokk, Mart Laga, Avo Jans, Ülo Laumets, Jaak Lipso, Heino Lill, Aleksei Tammiste, Anatoli Krikun. Mingi maagia nakatas kogu linna. Edu saatis toona ka Ülikooli naiskonda. Raske on millegi sarnase kordumist ette näha, kuigi Tartu korvpall annab taas lootust renessanssiks.
Emajõe ääres sündis 1964. aastal Tiit Sokk. Oli korvpallitiine keskkond, igas hoovis korvilaud. Korvpallilembesus valitses ka kodus. Isa August, kes leegitses ise väljakul ja töötas treenerina, rääkis hiljem, et ei piitsutanud Tiitu sundkavaga. Suvevaheaegadel sai poiss vabalt joosta vanaema juures maal. Kodus vaatasid nad telerist korvpalli ja arutasid nähtu üle.
August Sokk väitis, et Tiidu suuremad arenguhüpped sündisid N. Liidu noortekoondiste treeningulaagrites. Omas rasvas praadimine palju ju ei aita. Arengujõus noori tuleb esimesel võimalusel mekasse suunata, korvpallis tähendab see eeskätt Ühendriikide ülikoole.
Tiit Soku mängijatarkust on küllalt kiidetud. Ta on loonud oma korvpallikooli, et lastele õpetust jagada. Ent kindlasti oleks tema juhtnööridest kasu palju suuremale hulgale. Tema tarkvara tuleks salvestada nii videomaterjali kui raiuda kirjasõnasse. Teades Tiitu kui kinnist inimest tahaks loota, et leidub ablisi, kes suudaksid mõtte ellu viia. Ma ei pea silmas ainult korvpalliõpikut algteadmistega, vaid eeskätt selle mängu filosoofia avamist, mängujuhi teadmiste kirjapanekut. Näiteks liikumiste kaskaad oma variatsioonidega rütmi, tempo, pausidega. Uskuge, Tiidul oleks palju öelda!
