Toomas Lepp Pätsi-lavastusest: Mida sai sõda alustava hiiglase vastu reaalselt teha üks miljon, kelle president oli heasüdamlik maainimene?

 (110)
Kostja ja hiiglane proov
Kostja ja hiiglane proovFoto: Mats Õun

Viinistu vanas katlamajas etendatud Pätsi loo eest tuleks välja anda eripreemiaid. Idee pakkuda välja Pätsi lugu suvelavastusena väärib igatahes kiitust. Idee teostajad – eesotsas kirjanik Mart Kivastiku ja lavastaja Aleksander Ogarjoviga suutsid luua terviku, mille tulemusena sündis tõeline kunst, mis teeks au igale professionaalsele teatrile.

Põrgu oli laval ja põrgukuumus oli saalis - see toetas selles saatuslikus ajas elanud Eesti riigimeeste vastuolulise kannatuste tee mõistmist.

Pealkirjaks saanud “Kostja ja hiiglane” on õnnestunud ja lavastus annab mitmeid võimalusi hiiglasekujundit interpreteerida, teda ette kujutada küll presidendi sisekaemusena, küll ajaloofaktina, küll reaalse kogemuse piire ületavana.

Kuigi lavaloos ei ole läbivat süžeed, suudavad pildid Konstantin Pätsi elust panna vaatajat kaasa elama meie riigi kõige kurvemale perioodile, mil kaotati iseseisvus. “Miks ometi ei tehtud pauku...” – on ju ometi küsimus, mis hoiab üleval debatti vabadusest ja üksikisiku osast ajaloos, debatti ajaloolaste ridades ja debatti rahva hulgas – kas tahame ausammast!

Olen nõus Trivimi Vellistega, kelle arvates on etenduses Pätsi kujutatud märtrina. Hiiglane oli ju otsustanud, hiiglane oli alla kirjutanud, hiiglane tuli oma plaane ellu viima. Loomulikult võib presidendile ette heita, miks ta andis allkirju, miks ei hakanud vastu, miks ei lasknud ennast maha...

Samal teemal:

Aga mida sai sõda alustava hiiglase vastu reaalselt teha üks miljon, kelle president on heasüdamlik maainimene? Mida sai teha punase eluka vastu, kes oli otsustanud oma tapva maailmarevolutsiooniga üle ujutada terve Euroopa, terve maailma.

Etenduses on stseen, kus Andrei Ždanov tuleb Pätsi juurde Stalini määratud valitsuse nimekirjaga. Astub sisse ja hakkab küüsi närima. Alandab inimest igal moel. Käitub nagu ussikesega. Päts aga räägib üliviisakalt ikka oma juttu. Muuseas, ajaloolise tõe nimel ja Pätsi mõistmiseks - samal ajal siseneb vene välisministri asetäitja Vladimir Dekanozov Leedu Presidendi Antonas Smetona kabinetti Kaunases, samal ajal siseneb Andrei Võshisnski Läti Presiendi Karlis Ulmanise kabinetti Riias.

Ka neil on kaasas Stalini kinnitatud nimekiri uue valitsuste liikmetega. Moskvale polnud oluline, kes juhtis mõnda Balti riiki. NSV Liit vajas sõjaks Hitleriga geopoliitilist platsdarmi ja selleks olid Balti riigid. Saaremaalt aasta hiljem startinud Iljushini pommitajad olid juba ehitatud. Annuška oli õli juba ära ostnud.

Tagantjärgi teadmisena teame me seda nüüd. Baltimaade saatus oli hiiglase perekonnas otsustatud. Teame ka seda, et hiiglasel oli plaan B. Kui Pätsile Ždanovi valitsus ei meeldiks ja Grabbil õnnestuks päästikule vajutada, siis võetakse riik vägisi – lastakse maha, puuakse üles, sõidetakse üle.

Ja vaatamata Pätsi allkirjadele, saatuse irooniana ikkagi nii juhtuski. Poodi, lasti maha, sõideti üle, küüditati.

Ja nüüd vaatame paljutahulises selle suve suurlavastuses Pätsi kannatusi ning elame kaasa mehele, kes oli saunalaval keiser, kes oli meister lastega maadeldes, kes küsis köögitüdruku käest, kas sõda tuleb?

Kujundid etenduses olid huvitavad, ambivalentsed ja mõtteid jooksma panevad. Kõiki neid ei jõua üles lugeda, aga mõni ehk siiski.

Trooja hobuse kujund oli üks intensiivsemaid. Vorošilovi Laidonerile kingitud hobune võeti, muuseas tõepoolest, pärast annekteerimist, hiljem uuesti Vene armee teenistusse. Terava kujundina mõjus Pätsi vari kui hiiglane. Vari (teine mina, tume pool), mis on suurem kui ta ise... Stseen, kus Päts maetakse vene ohvrite riiete alla oli ehk liiga alasti, aga siiski mõjuv, monumentaalselt arusaadav oli Päts (keiser) kasevihaga saunas (mina kivikuningas), samuti dzhuudokittel seljas kodus hommikumantli asemel.

Päts hiigelsuure vene sõduri ja teenijannaga end võrdlemas jpm. Etendust läbis vanglakambri luuk - tõe rääkijatele. Osavalt oli kunstnik Ervin Õunapuu tekitanud filmiliku lavaruumi - Sirgi surm ja meenumised Pätsile, verine särk, hetkega muudetavad tegevuskohad; valguskunstniku poolt tekitati müstilised ruuminoondumised, salapärane atmosfäär jm. Leiutati mitmemõttelisi rekvisiite. Filmiekraani ei kasutatud kurjasti, kui seda tehti, siis mõtestava jõuna – näiteks etenduse lõpus iseloomulikult alla andev Päts rahvamassi ees. Muidugi oli Kontsantin Päts märter.

Lavastust ilmestas ka väga huvitav muusikaline kujundus, mis lõi vajaliku meeleolu ning aitas laval toimuvat jälgida.

Loe veel

Eredalt jääb meelde Juuli osatäitmine Elina Reinoldi poolt. Köögitüdruku rollist riigijuhtimises oleme me kuulnud piisavalt, see oli võimsalt mängitud.

Etenduses on ta narratiivi tekkes vajalik ja omal kohal – kui meeleolukalt hüüab president: "Juuuli... Juuuuuuuli." Võrratu. Kui nn Eesti ajal rõhutab Juuli Pätsi poole pöördudes härrat – härra President, siis ajaloo saabudes jääb härra ära. Võib olla sama näitleja juunikommunistide lipuhoidjana oli ehk liiga lihtne leid, aga ajalookäiku arvestades loomulik ja lihtne.

Etenduses tehakse vihjeid ka tänapäeva poliitilisele kemplusele. Seda on hea täheldada. Nii on varemgi tehtud – vene ajal ootasime kõik kui Hermaküla või Tooming lavalt midagi kahemõttelist puistas. Ja seisime pärast plaksutades püsti. Ka praegu reageeris publik elavalt. Tõmbeid kaasaega oleks võinud rohkemgi olla – näiteks kui ühes stseenis ütleb Päts – ma tean, sakslased tulevad meile appi.

Noh, neid rahvusi, keda appi ootame on ju praegu rohkem ja hiiglased kohtuvad ja jagavad maailma asju nagu ennemuiste.

Brechtilik lavastus lavastuses tuletas meelde, et me oleme kõik vastutatavad ja kaasvastutavad valitsusliikmete, riigivanemate ja presidentide tehtud ja tegemata vigade eest.

Vene lavastaja Aleksander Ogarev on teinud suurepärase ja taktitundelise töö, ta nagu tahtnuks lunastada vene-nõukogude vägivalda Eesti rahva kallal. Tema vaimukad ja tabavad kujundid, lennukas fantaasia ning suurepärane näitlejavalik tekitasid selle katarsise, mida healt teatrilt oodatakse. Etendusele tagasi mõeldes tekib allusioone vaid juurde.

Professionaalsetele teatrikriitikutele on siin tööd kuhjaga. Meeldejäävad ja ennastületavad on enamik kõrvalosi. Sulev Teppart, Roland Laos, Kristjan Sarv, Markus Luik, Raimo Pass – kes pidid kandma mitut rolli, tegid seda pühendumuse ja innuga.

Konstantin Päts – Kostja Peeter Tammearu kehastuses tekitas kaastunnet, vahel vastandudes lavastuse leidlikule bufonaadile tovstonogovlikult kannatades vahel grotowskilikult välja elades.
Tammearu tegi suurepärase rolli. Eesti mehe rolli. Päts tema kehastuses oli armastatud riigivanem, riigijuhi kohta pigem pehme ja hea inimene kui vahe otsustaja, siiski võimukas inimene, kes tahab mõista teisi ja kes kurjusest aru ei saa, kes usub. – “Nad ei saa ju minu lossi tulla”, “Venelased ei tee seda kindlasti”.

Kostjal hiiglase vastu valikuid polnud. Headus saab karistatud.

Sest vaatamata kustumatule ausamba debatile - Päts see on Eesti ja Eesti see on Päts.

-

Etenduse korraldasid Ekspress Meedia ja R.A.A.A.M.

Pileteid saab osta SIIT ja kohapealt Viinistus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare