Tõstesport Eestis: kas ainult uhke minevik? Või...


Eesti tõstesportlased tähistasid lemmikala 120 aasta juubelit teatrimajas Estonia, oma kunagise kuulsuse kantsis, kus püstitati rekordeid.

120-aastase ajalooga saavad meil uhkeldada vähesed spordialad. Tõstmine, rohkesti pärjatud ala, saab. Enamik ei mäleta: 1922. aastal korraldati Estonias MM-võistlused, kus eestlased võitsid üksteist medalit. Eesti tõstmine oli siis 34-aastane ja hakkas kuulsust koguma. Neljapäeval tähistasid selle spordiala sõbrad Estonia talveaias tõstmise 120. ja alaliidu 75. aastapäeva.

Kohal ei olnud (sic!) Eesti olümpiakomitee ja kultuuriministeeriumi esindajaid, ei nähtud suuremate ajalehtede reportereid. Õnneks ei olevat olnud ka matusemeelelu. Ent kohal oli veteranist spordifotograaf Lembit Peegel, ise omaaegne raskejõustiklane. Siit need pildid. Eesti tõsteliidu president Jaan Talts juunior oli peojärgsel päeval tige kui herilane. „Põrgu värk! Boikott oleks nagu kokku lepitud...”

Noorem Talts esitab küsimuse ennetamiseks mõttekäigu: „Kuulus tõstja võib meil veel sirguda. Aga viite kuni seitset kuulsat jalg-, korv- või võrkpallurit ühel ajal mitte kunagi...” Arutluskäiku ei saa päris valeks tembeldada, kuid rahvatarkus soovitab mitte kergitada omaenese hända naabrimehe arvel.

Nagu vanal heal ajal

Pealegi pole tõstmisel millegi üle ärbelda. Puuduvad sportlikud saavutused, viimastel aastatel on tähelepanu võitnud pigem mõned dopingujuhtumid. Pole ime, kui mõned ametimehed tahavad end tõstmisest eemale hoida. Vägevat minevikku ei saa unustada. „Kuidas me saame kunagist kuulsust särama lüüa, kui meist väljagi ei tehta,” avaldas Talts juunior rahulolematust ja soovitas isale helistamisest loobuda. „Vana Jaani viha on veel suurem,” lausus ta. Laupäeval võttis kuulsam Taltsidest tõstepõranda, kangi ja kaks Audentese poissi ning sõitis nendega Käärikule laagrisse. Lurichi ja Abergi aegadel kõlbas sangpomm küll, hiljem omatehtud kang.

Tänapäeval peab muidugi päris kang olema. Kas Eestis on üksainuski professionaalne tõstja? „Ei ole. Kolm poissi õpib Audenteses, nad on umbes 75–80 protsendi ulatuses profid,” vastas alajuht. Tõstmist ja tõstjaid ei tunta, pole palju neid, kes on kuulnud Eesti oma ala parimast, veel juuniorieas Leho Pendist. Tõenäosus, et kunagiste kuulsate vägimeeste eeskujul võiks veel järelpõlve sirguda, on väike. Samas pole ala surnud. Neliteist klubi, umbes sama palju treenereid, koos noortega paarsada harrastajat. Vähe.

„Kes võis kahe aasta eest ennustada, et Heiki Nabi kreeka-rooma maadluses maailmameistriks tuleb? Miks ei võiks tõstmises nõnda minna?” küsis Talts juunior. Küll tahaks, et nii lähekski! „Mul ei sobikski juubeli aegu õelutseda, aga muidu...” rääkis üks kunagine kuulsus Karl Utsar „Peamine häda: kusagil Eestis pole enam sellist gruppi, kui oli Eestis 1970. aastatel. Teiseks, kandepind on ahtake. Tallinnaski pole tõstepõrandat, kuhu suurem punt harjutama mahuks. Aga ma soovin edu!”

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare