Jah, meil ei läinud nii, nagu vaja olnuks… Täna (eile – toim) oli selline päev, kus väga palju otsustas sportlik õnn. Kahjuks meil õnne polnud.

•• Milles õnnefaktor seisnes?

Ilmastikuolud muutsid võistlustingimused äärmiselt ebavõrdseks. Küljetuul puhus ühelt poolt nii kõvasti, et viiendal rajal, kus Kaspar ja Allar startisid, oli sisuliselt võimatu oma tõelist taset näidata. Esimesel veel võistelnud austraallased olid aga justkui vanajumala selja taga!

Kahjuks ei teinud kohtunikekogu õigeid otsuseid ega paigutanud eelsõitude ja vahesõitude tugevamaid kõige tuulevaiksematele radadele, mida ilma ärakeeramisel tavaliselt tehakse. Selle asemel otsustati rajad loosida ja meil paraku ei vedanud. Lisaks liigutati veel radasid kaldast eemale ning tekitati olukord, kus viiendal ja kuuendal rajal oli võrreldes teiste radadega eriti raske sõuda. Selgelt eelistatumad olid esimesed kolm rada, mida kinnitasid ka mitme teise paadiklassi sõidud. Näiteks meeste roolijata neljapaadi A-finaalis said kulla esimesel rajal sõudnud prantslased, hõbeda teisel veel startinud kreeklased ja pronksi kolmandal veel võistelnud uusmeremaalased. Inglismaa, üks suurfavoriite, startis neljandal rajal ja pidi leppima alles neljanda kohaga…

Korraldajate säärane teguviis sai küll ka võistkondade esindajate koosolekul kõva kriitikat, aga kahjuks jäid kõik tulemused hoolimata sportlaste ebavõrdsest kohtlemisest jõusse. Nii tulebki meil oma etteaste analüüsimisel leppida vaid selle objektiivse põhjusega, mis luhtas Kaspari ja Allari võimaluse heidelda MM-il medali pärast.

•• Kas ametlikku protesti ei õnnestunud sisse anda?

Kriitikatorm sumbus võistkondade esindajate koosolekul – rahvusvahelise sõudeliidu esindajad kuulasid küll erinevate koondiste pahased sõnavõtud ära, aga siis võtsid ette järgmise teema ning asi oli lõppenud. Võrdleksin seda võistluspäeva jalgpallimatšiga, kus kohtunikud samuti vahel nii otsustavalt sekkuvad, lugedes vahel määrustepäraseks suluseisust löödud värava või nähes koguni väravat olukorras, kus seda tegelikult ei löödudki. Või siis suusatamisega, kus ilmastik ja raja-olud võivad samuti võistluse käiku oluliselt mõjutada.

•• Nii et Kasparile ja Allarile pole põhjust midagi ette heita?

Ei, neid ei saa süüdistada. Mõlema enesetunne oli päris hea ja võistlusvalmidus parimal tasemel. Ka eelnevad võistlused näitasid, et neis leidub sisu võitlemaks medali pärast – kogu hooaja jooksul on poisid püsinud pildil. Esimese poolfinaali teisena lõpetanud sakslased, mullused maailmameistrid, ütlesid meile samuti, et teil polnud kahjuks õnne.

Minu jaoks on asi selge – sellelt rajalt oli tõepoolest raske oma sõitu teha. Eriti veel olukorras, kus tippkiiruse juures pole Kaspar ja Allar oma uue paadiga, mida said enne Uus-Meremaale ärasaatmist suvel proovida kolm-neli korda, parimat klappi veel saavutanud.

Jah, tegime ise otsuse, et augusti alguses vaid mõne treeningu järel just see paat maakera teise otsa teele saata, aga ega meil eriti valikut polnud. Vana paat oli ainult natukene parem. Nagu uue autogagi, peab uue paadiga sinasõbraks saama. Igal asjal on ju oma hingeelu, kui luuleliselt väljenduda.

Arvestades seda jama, mida oleme kogu hooaja jooksul paatidega kogenud, ja MM-il ootamatut altminekut, peaksid Kaspar ja Allar kokkuvõttes kindlasti veel tugevamaks muutuma. Poisid ise ei leia, et oleksime mõne asjaga kusagil pange pannud või valesti talitanud. Elu on lihtsalt selline… Eks esmalt katsume emotsioonid maha saada – õnneks on selleks üks puhke-päev – ja siis püüavad Kaspar ja Allar hea sõidu teha pühapäevases B-finaalis, kus mängitakse välja kohad seitsmendast 12-ndani. Me ei tulnud MM-ile nalja tegema, võitleme lõpuni!

•• Kui palju sa pidid Kasparit ja Allarit pärast poolfinaali lohutama?

Nad on nii erudeeritud vennad, et väga ei pidanudki. Nende esimesed sõnad pärast finišit olid umbes sellised: „Pole midagi… Tulevad järgmised võistlused ja siis oleme paremad!” Ma usun neisse.