Triin Aljand: olen õnnelik, aga võitmata medal jääb kripeldama


Eilsel lühirajaujumise EM-il Horvaatias Rijekas tegi ajalugu eestlanna Triin Aljand, purustades 50 m liblikujumises kolm korda Eesti rekordi.

 •• Palju õnne sulle, Triin ja aitäh nende suurepäraste emotsioonide eest, mida sinu esitus pakkus! Jäid vaid kahe sajandiku kaugusele pronksmedali võidust – kas oled rohkem õnnelik või rohkem pettunud?

Ma ütleksin, et see tunne on viiskümmend-viiskümmend. Olen väga õnnelik kolme isikliku rekordi üle, kuid eks see medal ikka kripeldab hingel.

•• Jah, sest puudu jäi ju nii vähe!

Ma juba hommikuses eelujumises panin endast kõik välja – ei kujutanud ju ette, mis tulemuse seal ujun ja kui kõvasti teised üritavad. Selles suhtes olen väga üllatunud, et suutsin veel ka sellel päeva kolmandal ujumisel finaalis isikliku rekordi teha

•• Eelujumistest said edasi lausa esimesena. See oli vist üllatus sulle endalegi?

Jah, oli küll. Ma arvasin, et suudan ujuda alla 26 sekundi ja seega eelujumistest edasi pääseda, kuid see, et olin esimene, üllatas mind küll – eriti silmas pidades seda, kui kõvad olid mu vastased.

•• Kas pärast esimest ujumist tundsid ka väsimust? Kuidas päeva mööda saatsid?

Ei, peale eelujumist ma väsinud küll ei olnud. See ei olnud nii hull. Päeval lihtsalt magasin natuke, puhkasin.

•• Poolfinaalist pääsesid edasi kolmanda ajaga. Siis vist nägid juba isegi, et medali pärast läheb väga kõvaks andmiseks?

Jaa, kindlasti. Kuigi olin eelujumistest esimesena edasi pääsenud, teadsin, kui kõvad ujujad on teised tüdrukud selles poolfinaalis. Seepärast üllatas mind see kolmas aeg ka natuke. Sain muidugi kohe aru, et see medal niisama lihtsalt ei tule – et seal läheb kõvaks rabelemiseks. Oma kolmanda koha hoidmiseks pa­nin finaalis ikka kõik endast välja, aga eks seda tegid teisedki.

•• Purustasid Eesti ja isikliku tippmargi kohe päeva jooksul kolm korda, kokkuvõttes parandasid rekordit 1,35 sekundi võrra. Kas see 25,57, mis finaalis ujusid, on praegu sinu lagi?

Ma arvan küll. Tegelikult läks viimases ujumises mul pööre metsa, et selles mõttes oleks ka ehk saanud kiiremini, kuid ujumise mõttes andsin.

•• Kui suur abi sul sellest oli, et vend Martti Aljand sinu saavutusele kohapeal kaasa sai elada?

Vennast oli väga suur abi! Ta oli lõpuni minu kõrval, hoidis mul veel basseini ääres kätt ja oli toeks viimse hetkeni. (Naerab.)

•• Viimastel aastatel oled ikka Ameerikast nendele lühiraja EM-idele kohale sõitnud, aga niisugust vunki pole sul varem sees olnud. Ameerikas õpid Texase ülikoolis juba 2005. aasta sügisest – miks just nüüd äkki selline arenguhüpe on tulnud?

Ma tõesti tunnen, et olen kõvasti arenenud, aga tegelikult on asi natuke ka selles, et esimestel õpinguaastatel Texases ei lasknud treener mul nendeks lühiraja EM-ideks eraldi valmistuda. Sel aastal oli aga vahetult enne seda EM-i koolis tähtsad võistlused, kus osa võtsin. Suutsin oma vormi õnneks hoida.

•• Mis su treener nüüd ütles?

Ma pole veel oma USA treeneriga rääkinudki... ei oska arvata, mis ta võib kosta.

•• Sul seisab ees veel ka 50 m vabadistants ja 100 m liblikujumine, eriti esimeses oled USAs näidanud head minekut. Mida võime veel sinult täna-homme oodata?

Ma pole ammu lühirajabasseinis ujunud, seepärast ei taha ennustama hakata. Võtan ühe ala korraga, eks näis, kuidas läheb. Ei oska praegu isegi midagi oodata.

•• Mis pärast võistlusi ees ootab? Kas tuled Eestisse pühi veetma või lähed kohe Ameerikasse tagasi?

Veedan mõned päevad Sloveenias (Sloveeniast on pärit Aljandi poiss-sõber, tippujuja Peter Mankoc – toim), siis aga sõidan USAsse, kus Floridas hakkab pihta treeninglaager.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare