Seda teevad ajaloolased, kirjutades uusi uurimusi – juubeliks ilmus väga põhjalik kaheköiteline Konstantin Pätsi monograafia Toomas Karjahärmi ja Ago Pajuri sulest. Aga meie ajaloo murdehetki saab uurida ja tõlgendada ka kunstikeeles.

On ülimalt tänuväärne, et Mart Kivastik on kirjutanud näidendi „Kostja ja hiiglane“, mille on lavalaudadele toonud Eesti Päevaleht koostöös teater R.A.A.A.M.-ga Märt Meose juhtimisel. Iseäranis tähelepanuväärne, et teose on lavastanud Aleksandr Ogarev Venemaalt, kuna Konstantin Pätsist rääkiv näidend puudutab Venemaad kõige otsesemalt ja väga sügavalt.

Näidendi esietendus 25. juulil Viinistu katlamajas oli kahtlemata sündmus – viimse piirini väljamüüdud avarasse saali oli teost vaatama-kuulama tulnud paljude tuntud avaliku elu tegelaste hulgas pea kogu vabariigi valitsus.

Konstantin Päts kõnetab eestlasi mitmel moel. Kellele on ta riigi rajaja – esimene valitsusjuht, sõjaminister Vabadussõja alghetkedel, murdelahingute aegu, aga ka kõige esimene Vabariigi President. Ent on neidki kaasmaalasi, kes peavad teda argpüksiks, reeturiks või mõlemaks korraga. Just sääraseid eksistentsiaalselt vastanduvaid vaatenurki ja hoiakuid näidend vaebki.

Vilunud lavastaja kasutab mitmekülgseid väljendusvahendeid, et tuua ajastu hõng ja otsustavate sündmuste tähendus vaatajani – ka nendeni, kes pole jõudnud ajalooraamatuid põhjalikumalt sirvida. Appi tulevad teravad helid ja värvid, aga ka dokumentaalsed filmikaadrid. Üks ja sama näitleja kehastab erinevaid, sageli vastandlikke tegelaskujusid. Näiteks Sulev Teppart on nii Vabariigi Presidendi kantseleiülem Tambek kui ka Kremli välisasjade rahvkomissar Molotov. Markus Luik mängib järjestikku Saksa kindral Halderit, Eesti välisminister Selterit, aga ka Stalini emissari Ždanovit. Nõnda ka teised näitlejad, mis muudab etenduse mitmeplaaniliseks ja mitmekihiliseks. Peaosatäitja Peeter Tammearu on igati oma keeruka ülesande kõrgusel.

Nii autor kui ka lavastaja on juba enne esietendust avalikult kinnitanud: nad ei lähe otsima lõplikku ajalootõde, mida oleks raske leida. Nad ei lähe ka kedagi hukka mõistma, vaid püüavad toimunut mõista. Mulle tundub, et Mart Kivastik ja Aleksandr Ogarev on oma eesmärgi saavutanud – seda kinnitas ka pikk ja kestev aplaus esietenduse lõpul.

Mind huvitab selle näidendi puhul eelkõige ajaloo narratiiv – lugu, mida jutustatakse. Mis juhtus ja miks juhtus? Missugused olid valikud? Kas oleks võinud paremini minna? Kas kõik need küsimused ja vastused nendele küsimustele mõjutavad kuidagi ka sajandivanuse riigi kodanike enesekuvandit – Eesti riigi identiteeti?

Ajaloole ja ajaloolistele tegelastele hinnangut andes tehakse liigagi sageli jäme metodoloogiline viga – eeldatakse, et neil pidanuks olema samad teadmised sündmuste jätkunud kulust, mis täna on meil. Akadeemik Jaak Aaviksoo väljend – tagantjärele tarkus on suurim täppisteadus, on siin igati omal kohal. Teiseks, väga tihti arvatakse, et valida oli hea ja halva, õige ja vale vahel. Ajaloos ei ole see nii! 1939. aasta septembris, kui Euroopa suurriik Poola oli Saksa ja Nõukogude ühiste hoopidega purustatud, oli Eestil valida mitte isegi kahe halva, vaid kahe väga halva võimaluse vahel.

Kuigi Molotov pakkus baaside lepingut, mis lähtus Tartu rahulepingu kehtivusest, olnuks lihtsameelsus uskuda Kremli siirusse. Ja Eesti poliitiline eliit sellesse ei uskunudki. Kui aga Tallinnas mõisteti Kremli ähvarduste tõsidust, oli valida: kas keelduda Nõukogude ettepanekutest ja saata oma sõdurid rindele – või katsuda võita aega ja kirjutada lepingule alla lootuses, et abi siiski tuleb. Valida oli niisiis väga halva rahu ja veelgi halvema sõja vahel.

Tänapäeval on sageli kombeks teha Eesti toonasele poliitilisele juhtkonnale etteheiteid, miks ei kindlustanud Eesti endale aegsasti poliitilisi ja sõjalisi liitlasi. See on taas näide, kui halvasti tuntakse toonast aega ja ajavaimu. Rahvasteliit oli sisuliselt kokku varisenud. Iga riik pidi ise vaatama, kuidas ta hakkama saab. (Natolikust mõtteviisist ei osatud veel undki näha.) Paljuloodetud Inglismaa oli end siinsetest randadest ära lõiganud, Rootsi ja Soome pidasid end põhjamaadeks, kes jäävad sõjast kõrvale. Siiski oli meil sõjalise liidu leping Lätiga – ja ainult Lätiga.

President Päts räägib näidendis korduvalt aja võitmisest ja Saksamaast. Olgu rõhutatud: Eesti sõjaväe luureülemal kolonel Richard Maasingul olid tihedad sidemed Saksa sõjaväe juhtkonnaga. Ja olgugi Saksa diplomaatide suud Hitleri-Stalini sõpruslepingu tõttu vett täis, pole kahtlust, et kolonel Maasing luges midagi välja ka ridade vahelt. Et Nõukogude-Saksa sõprus ei kesta just väga kaua.

Kas sellise teadmisega, et sakslased peaksid N. Liitu varsti ründama, olnuks tõesti õigem enne seda pidada maha Eesti sõda N. Liiduga? Üksinda või koos Lätiga! Joosta verest tühjaks, lasta maa purustada ja tühjaks küüditada! Ja siis – need, kes veel elus – ulatamas Saksa sõduritele rukkililli!? Me ei saa kunagi teada, kui palju oleks meie mehi tapetud enneaegse sõjalise vastuhaku korral. Ka kuklalaskudega Katõni-taolises vangilaagris! Kas Eestist oleks pärast Teist maailmasõda saanud veel üks Kaliningradi oblast?

Mõned arvavad, et Stalin oleks meid sõjalise vastuhaku korral rohkem austanud. Nad on Stalinist liiga heal arvamusel. Ainsad piirangud, mida Stalin tunnistas, olid füüsikaseadused. Ida-Preisimaal ega ka Krimmis ei käinud miski talle füüsiliselt üle jõu.

Seega – olles täna tagantjärele targad! – mõistame: 28. septembril 1939 oli liiga vara osutada sõjalist vastupanu, sest siis oli parema lahenduse ootus. Ja, vastupidi, 16. juunil 1940 oli liiga hilja, sest vaenlase väed olid liiga suurel hulgal riigis ja veel rohkem oli neid piiri taga ootel.
Kosmiline lõks oli sulgunud! Nimetan seda õudust kosmiliseks, sest see oli vältimatu, seda ei saanud keegi ega miski ära hoida.

On arutletud: kui Eesti olnuks toona „demokraatlik“, läinuks asjad teisiti. Kui Päts ei oleks teinud 1934. aastal „riigipööret“ ega kehtestanud „diktatuuri“, kaitsnuks Eesti vapralt oma vabadust ja demokraatlikud riigid tulnuks appi. See on naiivne soovmõtlenine. Mis kasu oli Tšehhoslovakkia, Taani või Prantsusmaa relvadel oma demokraatiast?

Sõnu on mõistlik kasutada nende väljakujunenud tähenduses. „Riigipööre“ tähendab eesti keeles ebaseaduslikku võimuhaaramist. 12. märtsil 1934 välja kuulutatud kaitseseisukord oli täielikus kooskõlas uue, vapside algatatud põhiseadusega, mis oli rahvahääletusel saanud valdava toetuse. See oli samuti kooskõlas kaitseseisukorra seadusega, mida oli varem rakendanud riigivanem Jaan Tõnisson. Kaitseseisukorrale andis kohe oma täieliku toetuse demokraatlikult valitud Riigikogu! Seda toetas avalikult isegi Eesti Kirjanikkude Liit!

Küsitakse: miks ei naasnud Konstantin Päts kiiresti demokraatlikku parlamentarismi? Aga mida tähendab ajaloos „kiiresti“. Päts oli ammugi juhtinud tähelepanu, et Eesti riigikord vajab reformi. Esimene, 1920. aasta põhiseadus oli osutunud – revolutsiooniromantikast välja kasvanuna – tasakaalutuks. 1920ndatel oli valitsus vahetunud koguni kaks-kolm korda aastas. Rahvas oli äärmuseni tüdinud Toompea lehmakauplemisest.

Juba 1936. aastal algatas Päts rahvahääletuse, et valida Rahvuskogu, mis koostaks uue, aja vaimule vastava põhiseaduse. Toonaste eestlaste ajavaim erines kindlasti tänasest! Kas meil on õigus nõuda nendelt midagi, mida meie peame paremaks?! Konstantin Päts asus riigireformi ellu viima. Kaks või ka neli aastat polnud tõesti liiga pikk aeg riigireformiks!

Meil on piisavalt kaasaegsete mälestusi ja muid allikaid selle kohta, et Konstantin Päts oli rahva hulgas vägagi populaarne. Ja see polnud võlts, kunstlikult tekitatud populaarsus, vaid siiras. Valdav osa Eesti rahvast tundis end toonasel kodumaal hästi. Mindi kaasa kodu kaunistamise, lippude heiskamise, raamatuaasta, nimede eestistamisega. Kadrioru Luigetiigi ja purskkaevu vahele jääv lastepark on minu meelest tolle aja sümbol.

Aga ikkagi! Miks on meie ühiskonnas silmapaistval hulgal neid, kelle käsi tõmbub rusikasse, kui nad kuulevad nime – Konstantin Päts. Ma usun, et vastus sellele küsimusele on lihtne – ikka veel kestev Teise maailmasõja ja kõige sellega kaasnenu trauma. Mart Kivastiku näidendis öeldakse: see trauma ei kao kunagi päriselt. Rahvas, kes kaotas tervelt viiendiku oma liikmetest ja kes on koos Lätiga Euroopa riikidest selles kurvas suhtes esikohal, ei saagi sellest traumast lihtsalt niisama üle olla. Ent vähe sellest – keegi peab ka süüdi olema ja vastutust kandma! Aga kes siis veel, kui mitte Päts! Stalin ja Hitler jäävad kaugeks ning abstraktseks! Keegi omadest peab süüdi olema! Ainult omade süüdistamine saab pakkuda mingisugustki rahuldust.

Ma loodan, et noored ühiskonnateadlased võtavad vaevaks kirjutada doktoriväitekirju teemal, kas ka mõni väline jõud – näiteks mingid trollid kusagil kaugemal – püüavad selle trauma haavadele soola raputada. Kas keegi kusagil on ehk võinud palgata mõne ajaloolase, kelle ülesanne on näidata eesti rahvale, et see matsikari ei suuda iial enda hulgast leida väärikaid juhte. Pole suuteline ise oma riiki pidama. Kuidas sünnivad bäckmanid ja turtolad? Ja sotsiaalpsühholoogid võiksid teha ühe põhjalikuma uurimuse selle kohta, mis vahe on kasulikul idioodil ja külahullul.

Mart Kivastiku ja Aleksandr Ogarevi teose põhisõnum minu jaoks on: siin me siis nüüd oleme! Vaidleme ilusasti omavahel eesti keeles ja keegi ei tule meid keelama. Pintsaku nööpaugus rukkilill, pea kohal Nato vihmavari.