Vilunud lavastaja kasutab mitmekülgseid väljendusvahendeid, et tuua ajastu hõng ja otsustavate sündmuste tähendus vaatajani – ka nendeni, kes pole jõudnud ajalooraamatuid põhjalikumalt sirvida. Appi tulevad teravad helid ja värvid, aga ka dokumentaalsed filmikaadrid. Üks ja sama näitleja kehastab erinevaid, sageli vastandlikke tegelaskujusid. Näiteks Sulev Teppart on nii Vabariigi Presidendi kantseleiülem Tambek kui ka Kremli välisasjade rahvkomissar Molotov. Markus Luik mängib järjestikku Saksa kindral Halderit, Eesti välisminister Selterit, aga ka Stalini emissari Ždanovit. Nõnda ka teised näitlejad, mis muudab etenduse mitmeplaaniliseks ja mitmekihiliseks. Peaosatäitja Peeter Tammearu on igati oma keeruka ülesande kõrgusel.
Nii autor kui ka lavastaja on juba enne esietendust avalikult kinnitanud: nad ei lähe otsima lõplikku ajalootõde, mida oleks raske leida. Nad ei lähe ka kedagi hukka mõistma, vaid püüavad toimunut mõista. Mulle tundub, et Mart Kivastik ja Aleksandr Ogarev on oma eesmärgi saavutanud – seda kinnitas ka pikk ja kestev aplaus esietenduse lõpul.
Mind huvitab selle näidendi puhul eelkõige ajaloo narratiiv – lugu, mida jutustatakse. Mis juhtus ja miks juhtus? Missugused olid valikud? Kas oleks võinud paremini minna? Kas kõik need küsimused ja vastused nendele küsimustele mõjutavad kuidagi ka sajandivanuse riigi kodanike enesekuvandit – Eesti riigi identiteeti?
Ajaloole ja ajaloolistele tegelastele hinnangut andes tehakse liigagi sageli jäme metodoloogiline viga – eeldatakse, et neil pidanuks olema samad teadmised sündmuste jätkunud kulust, mis täna on meil. Akadeemik Jaak Aaviksoo väljend – tagantjärele tarkus on suurim täppisteadus, on siin igati omal kohal. Teiseks, väga tihti arvatakse, et valida oli hea ja halva, õige ja vale vahel. Ajaloos ei ole see nii! 1939. aasta septembris, kui Euroopa suurriik Poola oli Saksa ja Nõukogude ühiste hoopidega purustatud, oli Eestil valida mitte isegi kahe halva, vaid kahe väga halva võimaluse vahel.
Kuigi Molotov pakkus baaside lepingut, mis lähtus Tartu rahulepingu kehtivusest, olnuks lihtsameelsus uskuda Kremli siirusse. Ja Eesti poliitiline eliit sellesse ei uskunudki. Kui aga Tallinnas mõisteti Kremli ähvarduste tõsidust, oli valida: kas keelduda Nõukogude ettepanekutest ja saata oma sõdurid rindele – või katsuda võita aega ja kirjutada lepingule alla lootuses, et abi siiski tuleb. Valida oli niisiis väga halva rahu ja veelgi halvema sõja vahel.
Tänapäeval on sageli kombeks teha Eesti toonasele poliitilisele juhtkonnale etteheiteid, miks ei kindlustanud Eesti endale aegsasti poliitilisi ja sõjalisi liitlasi. See on taas näide, kui halvasti tuntakse toonast aega ja ajavaimu. Rahvasteliit oli sisuliselt kokku varisenud. Iga riik pidi ise vaatama, kuidas ta hakkama saab. (Natolikust mõtteviisist ei osatud veel undki näha.) Paljuloodetud Inglismaa oli end siinsetest randadest ära lõiganud, Rootsi ja Soome pidasid end põhjamaadeks, kes jäävad sõjast kõrvale. Siiski oli meil sõjalise liidu leping Lätiga – ja ainult Lätiga.
President Päts räägib näidendis korduvalt aja võitmisest ja Saksamaast. Olgu rõhutatud: Eesti sõjaväe luureülemal kolonel Richard Maasingul olid tihedad sidemed Saksa sõjaväe juhtkonnaga. Ja olgugi Saksa diplomaatide suud Hitleri-Stalini sõpruslepingu tõttu vett täis, pole kahtlust, et kolonel Maasing luges midagi välja ka ridade vahelt. Et Nõukogude-Saksa sõprus ei kesta just väga kaua.
Kas sellise teadmisega, et sakslased peaksid N. Liitu varsti ründama, olnuks tõesti õigem enne seda pidada maha Eesti sõda N. Liiduga? Üksinda või koos Lätiga! Joosta verest tühjaks, lasta maa purustada ja tühjaks küüditada! Ja siis – need, kes veel elus – ulatamas Saksa sõduritele rukkililli!? Me ei saa kunagi teada, kui palju oleks meie mehi tapetud enneaegse sõjalise vastuhaku korral. Ka kuklalaskudega Katõni-taolises vangilaagris! Kas Eestist oleks pärast Teist maailmasõda saanud veel üks Kaliningradi oblast?
Mõned arvavad, et Stalin oleks meid sõjalise vastuhaku korral rohkem austanud. Nad on Stalinist liiga heal arvamusel. Ainsad piirangud, mida Stalin tunnistas, olid füüsikaseadused. Ida-Preisimaal ega ka Krimmis ei käinud miski talle füüsiliselt üle jõu.
Seega – olles täna tagantjärele targad! – mõistame: 28. septembril 1939 oli liiga vara osutada sõjalist vastupanu, sest siis oli parema lahenduse ootus. Ja, vastupidi, 16. juunil 1940 oli liiga hilja, sest vaenlase väed olid liiga suurel hulgal riigis ja veel rohkem oli neid piiri taga ootel.
Kosmiline lõks oli sulgunud! Nimetan seda õudust kosmiliseks, sest see oli vältimatu, seda ei saanud keegi ega miski ära hoida.
On arutletud: kui Eesti olnuks toona „demokraatlik“, läinuks asjad teisiti. Kui Päts ei oleks teinud 1934. aastal „riigipööret“ ega kehtestanud „diktatuuri“, kaitsnuks Eesti vapralt oma vabadust ja demokraatlikud riigid tulnuks appi. See on naiivne soovmõtlenine. Mis kasu oli Tšehhoslovakkia, Taani või Prantsusmaa relvadel oma demokraatiast?
Sõnu on mõistlik kasutada nende väljakujunenud tähenduses. „Riigipööre“ tähendab eesti keeles ebaseaduslikku võimuhaaramist. 12. märtsil 1934 välja kuulutatud kaitseseisukord oli täielikus kooskõlas uue, vapside algatatud põhiseadusega, mis oli rahvahääletusel saanud valdava toetuse. See oli samuti kooskõlas kaitseseisukorra seadusega, mida oli varem rakendanud riigivanem Jaan Tõnisson. Kaitseseisukorrale andis kohe oma täieliku toetuse demokraatlikult valitud Riigikogu! Seda toetas avalikult isegi Eesti Kirjanikkude Liit!