Ulvi Indrikson elab tavalise vanaema elu


Täna võtab juubelikinke vastu Eesti kõigi aegade üks nimekaim ujuja ja ujumistreener Ulvi Indrikson-Voog. "Ujumisjuttu minust enam kirjutada ei saa, nüüd olen lihtsalt vanaema," naerab veeradade kunagine valitsejanna särtsakusega, mida kõikide vanaemade juures ei tähelda.

"Mulle lihtsalt meeldis treenida ja võistelda, hirmsasti meeldis," avaldab Indrikson rahulikult edu saladuse. "Ujumise juures oli viiekümnendail fanaatilisi treenereid ja sportlasi, kes pürgisid kitsukeste võimaluste kiuste tipu poole."

Vee pealt ja vee alt EMi pjedestaalile

Tulevane täht tuli ujumise juurde tänapäevaste arusaamade järgi hilja, 15aastasena. Paari hooajaga tõusis ta rahvusvahelisele tasemele, tema N. Liidu meistritiitleid ja rekordeid loeti kahekohalise arvuga. Indrikson-Voog teenis 1958. aastal Euroopa meistrivõistluste hõbeda 4x100 m kombineeritud teateujumises ning pääses 1960. aasta olümpiamängudel Roomas 4x100 m vabaujumise finaali.

Võitnud veel kolm aastat pärast kaksiktütarde Kaja ja Kaire sündi N. Liidu ujumismeistrivõistlustelt medali, keskendus Ulvi Indrikson allveeujumisele, püstitades maailmarekordeid ja tulles 1969. aastal kolmekordseks Euroopa meistriks.

Kauni krooni sai ka treenerikarjäär, kui Kaire 1977. aasta Euroopa meistrivõistlustel 4x100 m kombineeritud teateujumises hõbeda ja 100 m seliliujumises pronksi võitis. Eestis ja N. Liidus kogus medaleid ka Kaja. Ulvi Indrikson võeti seliliujujate treenerina N. Liidu koondise palgale, kuid sealne karjäär jäi lühikeseks. "Ma ei suutnud teisi inimesi nii sundida nagu Liidu koondise juhid nõudsid," räägib juubilar. "öeldi otse, et las nad nutavad, peaasi, et võimalikult palju ujuvad."

Ujumisest räägitakse lastelastega haruharva

"Täna püüan tasa teha selle, mis nooremana tegemata jäi," ütleb Ulvi Indrikson ja viskab hella pilgu õuele, kus Kaire kuueastane poeg Sten end koerakuudi lumisele katusele püüab vinnata. "Kaja ja Kaire kasvasid ju rohkem mu ema hoole all, ise olin alatasa sõidus. Nüüd tunnen nende lastega tegelemisest selget rõõmu. Ujumisest räägime haruharva, ujulas ma peaaegu ei käi."

Tegelikult on Kaja tütred Berit ja Triin, kah kaksikud, üheteistaastastena Eesti omaealiste paremikus ning sinnapoole sihib ka üheksane Martti. Nendega võiks veespordist pikalt-laialt vestelda, kuid Ulvi Indrikson tahab olla tavaline vanaema.

"Oma laste kui ujujate suhtes toimisin hullu fanaatikuna, ma elasin nende elu," arutleb Indrikson. "Läksin õhtul kell üheksa magama, et hommikul koos nendega vara ärgata. Toitsin neid nagu sportlastele kohane, jälgisin, et rezhiim oleks laitmatu. Ujujatee ei koosne ju ainult basseiniaskeldustest."

Tänapäevane elu ei andvat vanematele selliseks pühendumiseks ehk võimalustki, ometi usub Ulvi Indrikson, et lastelastest võivad head ujujad kasvada - on ju nemadki ujumisperes kasvanud.

GUNNAR PRESS

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare