„Ka abikaasa Viktorile meeldib maal väga, meil on seal võrkpalliplatsid ja suur maja, kus Viktor korraldab spordiveteranide kokkutulekuid,”rääkis Ulvi Indrikson. „Sport on meid saatnud kogu elu, me armastame sporti – kui südamega midagi teed, näed ühel päeval ka tulemusi,” tõdes ta.

Indrikson, kes siis kandis veel perekonnanime Voog, alustas ujumist 15-aastaselt.

„Isa töö tõttu elasime Pääskülas, mängisime sõjamänge, jooksime kogu aeg õues,” meenutas 1957. aasta Eesti parim naissportlane. „Sealt sain ka oma füüsilise tubliduse –  15-aastaselt hakkasin treenima, ent enne oli mul elava tüdrukuna ka treenerita väga kõva eeltöö tehtud,” lisas ta.

Ujumise juurde jõudis Ulvi aga seetõttu, et Pääskülas oli jõgi, kus sai harjutada. „Kooli VTK kaudu sattusin oma treeneri juurde, ju ta nägi, et mul olid sujuvamad liigutused,” lausus Indrikson, kes vaatamata juhendaja huvile jättis ala pooleks aastaks sinnapaika.

„Mulle üldse ei meeldinud käia Aia tänava kitsas ujulas, kogu aeg tuli teistest üle ja ümber ujuda,” põhjendas ta oma toonast otsust. Ent sõrm oli antud.

„Ühel päeval kutsus treener võistlusi vaatama ja ju mul see sisemine soov võita ikkagi oli, sest kui uuesti ujuma hakkasin, tulid kiiresti ka tulemused: Eesti rekordid, koondisesse arvamine, üleliidulised võistlused,” meenutas Indrikson.

Võidutahe oli nii Ulvis kui ka tema tütardes Kaja Aljandis ja Kaire Indriksonis suur. Kõige enam rahuldust pakkuski emotsionaalne teateujumine – esmalt vastased kinni püüda, siis mööda minna ja lõpuks esimesena lõpetada.  

Olümpiaks tühi

Kui mitmedki eestlased on meenutanud, et oma rahvuse tõttu ei olnud nad NSV Liidu koondises just lemmiklapsed, siis Indrikson halba suhtumist ei mäleta.

„Kui sa tegeled alaga, mis väga meeldib ja pakub mõnu, talud ka ümbritsevat. Ja ega ma üksinda olnud, minu ümber oli palju eestlasi: Dünamo koondise naised, samuti Veiko Siimar, kellega olümpial käisime. Kogu aeg olid omad lähedal,” tunnistas Indrikson.  

Ajastu parim ujuja osales karjääri jooksul korra ka olümpiamängudel – 1960. aastal Roomas. Tegelikult oleks pidanud ta juba neli aastat varem Melbourne’is viie rõnga all võistlema, kuid siis lõi plaanid sassi jalavigastus. „Rooma olümpiale tagasi mõeldes pean tunnistama, et ma ei andnud endast kõike. Kuna olime head just teateujumises, valmistati meid ka olümpiale mõeldes just selleks ette. Poolteist kuud öeldi iga nädala lõpus, et kui te nüüd tagajärge parandate, siis sõidate. Sellest pidevast tõestamisest olime olümpiaks täiesti tühjad. Meis polnud mingit hasarti minna ja panna,” meenutas Indrikson olümpiamänge.

Kõikide võitude kõrval hindab Indrikson võimalust pidevalt reisida. „Nüüd vaatan oma lastelaste pealt, et nad teevad pika ettevalmistuse ja kohe tiitlivõistlustele. Meie muudkui võistlesime, toimusid kohtumised Saksamaaga, Inglismaaga,” meenutas Indrikson, tõdedes, et välisreisid stimuleerisid kõvasti. „Mäletan, et sel ajal, kui abikaasaga juba semmisime, saime koos Soome minna – see oli ju üsna enneolematu. Päevaraha oli küll vähe, aga midagi saime endale alati ka osta.”

Ulvi Voog ja veepallur Viktor Indrikson abiellusid kohe pärast Rooma olümpiat. Tütred sündisid 1961. aastal. „Hakkasin spordist väsima ja armastus tuli ka peale,” naeris Ulvi. Ometi võistles ta veel paar aastat kompleksujumises ning siirdus siis allveeujumisse, kus võitis kolm Euroo­pa meistri tiitlit.

NSV Liidu koondisesse jõudis Ulvi tagasi seliliujujate treenerina. „Koondise juures tegin treeneritööd mõned aastad, ega mulle emana meeldinud seda hirmsat tööd kõrvalt vaadata, ma ei tahtnud oma lapsi sundida, kuid nõudmised olid kõrged, sageli nägin pisaraid,” meenutas Indrikson. „Kaire läks peagi teise treeneri käe alla ja siis lahkusin ka mina – minu arvates peab hakkama saama ka veenmisega, ma ei oska karjuda ega sundida. Nii tulingi koju ja töötasin aastaid treenerina II keskkooli ujumisklassides,” lisas ta.

Närveerib võistlustel

Kaire Indrikson võitis aga esimese eestlasena 1977. aastal EM-i pronksise medali. Tädi jälgedes astub kõige jõulisemalt Triin Aljand, kes tänavu koguni kahel alal jõudis EM-i finaali.

„Kui lapselapsed väiksemad olid, käisin nende võistlusi vaatamas, kuid üldiselt mulle väga ei meeldi – hakkan nii kõvasti närveerima, nüüd EM-i ajal ka –, näri või küüned teleri ees ära,” naeris vanaema Ulvi, kes ei ole kurb, et tema lapselapsed kaugel treenivad ja elavad.

„USA-s treenimise kõige suurem pluss on see, et nad harjutavad grupis, näevad teisi ja seetõttu on töö ka emotsionaalsem – Triin on väga elavalt rääkinud, kuidas nad ülikoolivõistlustel üksteisele kaasa elavad. Triin ja Martti on mõlemad väga-väga emotsionaalsed ja positiivsed, neile on teiste toetus väga suureks stiimuliks,” lisas ta.

Ise basseini hüpata Ulvi enam ei taha, küll aga ujub ta hea meelega avavees. Ja hoiab ikka pereliikmetele pöialt.

Eluloolist

Ulvi Indrikson

ujuja

Sündinud 18. veebruaril 1937

Perekond: abikaasa veepallur ja treener Viktor Indrikson, tütred Kaire Indrikson ja Kaja Aljand, väimees Riho Aljand, lapselapsed Triin, Berit ja Martti Aljand ning Sten Indrikson.

Saavutused:

1960. aasta Rooma olümpial

19. koht 100 m vabalt ujumises,

4 x 100 m vabalt 8. koht

1958. aasta EM-i 4 x 100 kombineeritud teateujumise hõbemedal, 400 m vabalt ja 4 x 100 m vabalt 4. koht, 100 m vabalt 7. koht.

11-kordne NSV Liidu meister

26-kordne Eesti meister

Allveespordis kahekordne NSV Liidu meister ja kolmekordne Euroopa meister

1957. aasta Eesti parim naissportlane