Uno Mikkov meenutab Paul Kerest

Uno Mikkov on meie sõjajärgse maletajate põlvkonna üks võimekamaid esindajaid. Neljanda eestlasena (Uusi, Nei ja Randviiru järel) täitis ta 1959. aastal meistrinormi, Eesti meistrivõistlustelt sai ta kaks pronksmedalit. 1963 loobus aktiivsest malest teadlasetöö kasuks. Nüüdseks on ta majandusdoktor, Eesti Vabariigi 1992. aasta majanduspreemia laureaat.

Uno Mikkov on kirjutanud: "Kuulusin nende noorte hulka, keda male juurde viis kolmekümnendate aastate lõpul valitsenud Kerese-vaimustus, nende hulka, kellele Keres oli midagi pühaku taolist.

Kui vana Te olite AVRO turniiri ajal?

"11aastane. Aga Kerese-vaimustus oli tekkinud juba varem, maleolümpiate ja muude edukate suurturniiride ajal. Mäletan end väikese poisina maal. Vanaisa, lihtne talumees, ütles lugedes lehest või kuuldes raadiost Kerese nime: "Keres on üle ilma." Sama hinnangu pälvis vanaisalt ka Kristjan Palusalu. Nii et mälus AVRO turniir erilisena esile ei kerkigi. Keres oli juba enne kuulus."

Malevaimustuse üks väljund oli koolides toimunud turniirid.

õpilaste hulgas oli male väga populaarne. Veel sõjaajalgi toimusid Tallinnas koolidevahelised võistlused, kus iga kool pani välja oma meeskonna. Samuti polnud Müürivahe tänava maleklubi kunagi tühi. Eriti palju liikus seal intelligentsi esindajaid.

Maleklubis nägin esimest korda ka Paul Kerest. Mäletan, et ta tuli uksest sisse, must läkiläki peas, vatitropid kõrvas - kahvatu, pisut haiglasevõitu habras noormees. Kui üldse rääkida Kerese välimusest, siis iga aastaga läks see paremaks, kuni temast kujunes laitmatu dzhentelmen. Hiljem, nõukogude ajal, kui enamus käis sotsialistlike sonide või mingite barettidega, paistis ta tänavapildis silma elegantse kaabuga. Keres armastas kanda kikilipsu, pidulikel puhkudel kindlasti."

Tänavapildis torkas silma ka tema välismaa auto, see oli ju tollal lausa erandlik.

"Auhinnaks saadud välismaa auto kuulus tema elu lõpuperioodi. Aga viiekümnendatest aastatest mäletan tema "Volgat", mis oli üks esimesi Tallinnas. Selle autoga sain küllaltki sageli sõita. Töötasin kesklinnas Kommunaalpangas. Keres tuli mulle järele ja viis endaga välku mängima."

Nii et olite välkmales tema sparringupartner?

"Jah. Hiljem sai selleks Iivo Nei, kes on kindlasti minust tugevam maletaja. Päevanormiks oli meil 10-12 partiid. Ta katsetas väljatöötatud uuendusi, tahtes neid enne järjekordset turniiri lihvida. Kuid ta tahtis sealjuures iga partiid võita. Kui tegin viigiettepaneku, kuulsin harilikult standardset vastust: "Viik oli Narva linnapea." Ta võitis mind keskeltläbi 9:1. Vahel kaotasin nö kuivalt, aga mõnikord õnnestus ka rohkem punkte saada. üldiselt mängisin välkmalet paremini kui tavalist, aga temaga oli maleline klassivahe igatpidi suur."

Turniiridel oli teil temaga raske kokku saada. Eesti tshempionaatidel ta ju enam kaasa ei teinud.

"1953. aastal Tartus ta siiski mängis, saades 18 punkti 19st. Seal tuli mul vastu võtta õnnetu 11käiguline kaotus. Mäletan, et valmistusin selleks partiiks väga tõsiselt, peaaegu terve öö. Magama jäin alles vastu hommikut. Mängu ajal olin nii väsinud, et juba 11. käigul jätsin etturi ette. Andsin alla ja läksin vaatama filmi "Noor Caruso".

Teine kord kohtusin Keresga Pärnu suveturniiril 1955, kuhu olin pääsenud meistrikandidaatide valikturniiri võitmise järel. Pärnus õnnestus mul viigistada suurmeistrite Flohri, Lilienthali, Ragozini ja Tolushiga. Kerese vastu sain ka viigiseisu. Kuid, oh õnnetust! ühel hetkel tegin vist ainsa käigu, mis kaotas partii. Keres polnud laua taga. Ja äkki tuli mul pähe andestamatu mõte. Keegi ju ei näinud. Mis oleks, kui parandaksin oma vea? Piisanuks kergest nupu "kohendamisest" teisele ruudule. õnneks sai võidu terve mõistus. Võidetud pool punkti ei vääri kaotatud lugupidamist iseenda vastu, kaotatud võimalust ausa sportlase etaloniks olevale suurmeistrile silma vaadata."

Mida veel lisaksite Paul Kerese iseloomustuseks?

"Keres oli alati heasoovlik ja abivalmis. Malemängu saladuste juurde ei tahtnud ta siiski kedagi kättpidi talutada. Ta pidas enesestmõistetavaks, et igaüks peab end ise üles töötama.

Sootuks teisiti oli meeskonnavõistlustel. Seal oli Keres asendamatu abimees, eriti katkestusseisude analüüsimisel. Nii mõnegi meie võistkonna liikme punkti võis panna tema arvele."

60ndate aastate keskel te loobusite malest.

"Siis kadus mul kontakt ka Paul Keresega. Vahel, kui tänaval kokku saime, ajasime paar sõna juttu. Tallinna rahvusvahelisi turniire käisin küll vaatamas. Oli suur sündmus näha mängimas Kerest ja teisi maailma tippe, näiteks Mihhail Tali, Tigran Petrosjani ja Boriss Spasskit.

Mäletan, et esimese turniiri ajal kommenteerisin laval toimuvat pealtvaatajatele, kes said mind kõrvaklappide abil kuulata. Suurmeistrite partiide kommenteerimine on nagu õhukesel jääl kõndimine, sisse kukkuda on väga kerge. Kerese seisu hindamisel oli kasulik jälgida tema kõrvu. Kui need olid tavalist värvi, oli kõik korras. Kui tema kõrvad kippusid õhetama, võis aimata ohtu. Tulipunaseks tõmbumine tähendas aga kaotusseisu.

Kui ma meenutan Kerese viimast Tallinna turniiri 1975. aastal, siis oli tema stiil muutunud. Ilmselt ta tunnetas, et keeruliste variantide arvestamise kiirus ei ole enam endine, eksimise võimalused on suuremad. Seepärast mängis ta rangelt lihtsaid seise. Muidugi oli tegemist näilise lihtsusega. Nende seisude võitmine näitas tema säilinud suurmeisterlikult kõrget klassi. On ekslik arvata, et suurmeistriga on lihtsaid seise kergem mängida. Just nimelt keerulistes seisudes on nii palju võimalusi, et seal võib suurmeister ka eksida. Lihtsuses peitub ilu. Ka males on see nii. Keresele hingelähedane eeskuju oli just Capablanca, kelle mäng oli lihtne."

Mida ütleb teie sisetunne, miks Keres oli igavene teine?

"Arvan, et otsustavatel hetkedel tal ei vedanud. õnne peab ka olema. Kui olla aga päris aus, siis teatud perioodil oli Botvinnik temast tugevam. Mis puutub Smõslovi või Petrosjani, siis nende maailmameistriks tulekus võis olla ka juhuslikkust. Botvinnik aga - tahame seda tunnistada või mitte - lihtsalt oli parem. Ja veel - Keresel puudus selline sportlik viha, nagu Botvinnikul. Tal puudus tigedus, mis lausa sunnib endast kõike välja panema.

Keres oli tohutu talent, kelle anne avaldus võimes teha meeletult palju tööd. Iseasi muidugi, et nõukogude ajal ta oma annet sajaprotsendiliselt rakendada ei saanudki. Puhtmateriaalsed mured sundisid teda killustuma. Kindlasti jätsid märgatava jälje ka üle elatud poliitilised vapustused."

Milline oli ja on Kerese tähendus Eesti rahvale?

"Eesti malemeeskonnale oli Keres nagu Sabonis Leedu korvpallile. Mis puutub kogu rahvasse, siis ta tõstis rasketel aegadel eestlaste eneseteadvust." MERIKE RõTOVA