Uppuja Jüri Jaanson küünitab õlekõrre järele



EKSMAAILMAMEISTRI LAHING: 33-aastane sõudja otsib iseennast ja uusi võimalusi

Jõudu jätkub, kuid jõud ei taha kuidagi aerudesse minna

Kaheksa aasta eest sõudemaailma liidriks tõusnud Jüri Jaanson vaatab kibestunult paarile viimasele hooajale ja tõdeb, et usub kaks sügist enne Sydney olümpiat endasse vähem kui teised. “Hinge kosutab vääramatu tõsiasi, et maailma tippmark kuulub minule,” hakib hiljutisel Kölni MMil 14. koha saanud Jüri Jaanson (33) lause väga selgeteks sõnadeks. “Kui ma kolme aastat tagust tippmarki kordan, olen parim. Sõudemaailm pole 1995. aastaga võrreldes edasi läinud.”

Teist MMi järjest märgati Jaansoni minekut C-finaalis. Miks nii?

C-finaal polnud mu parim sõit, see ainult paistis nii. Püsisin kõikides sõitudes tasemel, millel praegu olen. Miks ma nii niru taseme peal olen, on teine küsimus.

Viimasel päeval oli kanadalane Derek Porter minust 500 meetrit enne lõppu kolm-neli sekundit ees, ülejäänud kohe minu taga. Mõtlesin, et kas panen nüüd sihukese litaka, mis mu päris siruli võtab, püüan Porteri kinni. Otsustasin, et ei pane. Asi polnud seda väärt. Isikutele, kes minuga kaasas olid, poleks see midagi tähendanud. Nad poleks isegi õlale patsutanud. Säästsin ennast.

Nurjunud MMi järel võib kaaluda kolme varianti: MMiks valmistumine ebaõnnestus või kerkis võistluse käigus ületamatuid takistusi või on Jaansoni jaks otsas ja paremat tulemust, suurte saavutuste kordumist, ei tasu enam loota.

Kogu hooaeg ebaõnnestus. Ma ei saanud paati liikuma. Eelmisel suvel ei saanud ka, aga sügisel sain, kommertsregattidel võitsin kõiki. Kolme veest eemal oldud talvekuuga kadus leitu. Suvel välgatasin korraks — kui Amsterdamis hea ajaga kolmandaks tulin.

Enne Kölni MMi õnnestus Viljandi laager. Läinuks ma tehniliselt vormi, sõudnuks MMil hästi. Aga ei läinud. MMil ei seganud mind miski.

Kolmandale variandile oskan vastata vaid nõnda: tunnen, et mul on jõudu. Tervis pole nii hea kui viis aastat tagasi, aga jõud on alles. Küsimus on jõu suunamises. Sügiseti sõuan lühemaid distantse hästi — ja lühemad distantsid näitavad puhast jõudu. Suvel tegin Pärnu veefestivali ajal maailmakuulsa lätlase Andris Reinholdsiga, mis ise tahtsin. Ka MMi kõikide sõitude viimasel 500 meetril olin kiireim.

Viimane 500 meetrit saab näitajaks, kui selle toel medal tuuakse.

Täpselt nii. Ma ei saagi sellest näitajast hingejõudu.

Tõstmise olümpiavõitja Jaan Talts tavatses võistluspäeva hommikul üle valitud puuoksa kivi loopida. Lendas kivi hõlpsasti üle, oli oodata head tulemust. Kas sõudmises sellist vormikatsumise viisi pole?

Ei, sõudmises ei saagi olla. Aga ma tunnetan treeningul imelihtsalt, milline vorm on. Ühe tõmbega tunnetan.

Üksi on Pärnu jõel väga raske mütata. Kas kauaaegne seltsiline Roman Luto‰kin jätkab?

Ta ütleb, et jätkaks, kui leiaks kergekaalu paariskahesel partneri.

Spordisüsteem on Romani virelema jätnud. Kergekaalu ühepaat pole olümpiakavas. Kui Roman paarilise leiaks, maksaks olümpiakomitee mingi osa kuludest kinni.

Minu hinge kriibib, et nii hea sõudja pole end realiseerida suutnud. Profina võiks Roman kergekaalu ühepaadil MM-medalini jõuda. Amatöörina, kes peab igapäevase leiva kusagilt mujalt teenima, ta ei jõua.

Roman on praegu ainus sõudja, kes võiks koos minuga täisprofessionaalset tööd teha.

Tõdemuses, et MMil viibinud isikud poleks C-finaali pingutuse eest isegi õlale patsutanud, peitub ilmselge vihje meeskonna sisemistele ebakõladele.

Ma ei ütle, et mind aidanud Mihkel Klementsov oleks kehv mees. Ei ole. Aga ma olen ise liiga raske natuur. Me räägime Mihkliga õige pea, kuidas jätkata.

Ma ei näe reaalset inimest, kes Mihklit asendada võiks, aga samamoodi jätkata ka ei saa. Inimene, kes võiks uppujale õlekõrre ulatada, ei pea üldse sõudmisspetsialist olema. Mu probleemid on teiselaadsed.

Ma ei vaja lohutajaid, nendest pole vähimatki puudust. Ma tahan välja rabelda ja ma suudan seda.

Kas Atlanta-järgne usk end Sydney olümpiavõitjaks kuulutada säilib?

Säilib, muidu poleks jätkamisel absoluutselt mingit mõtet. Aga usus on mõrad. Kui ma usule kiiresti tuge ei saa, laienevad mõrad ohtlikult.

Eesti Olümpiakomitee taotles mulle Sydney-ettevalmistuseks Rahvusvaheliselt Olümpiakomiteelt rahalist tuge. See raha ka eraldati. Siis mõistsin: mõned inimesed usuvad minusse praegu rohkem kui mina ise. Äratundmine lõikas hinge kui noaga.

Mu enda usk peab kõige vägevam olema.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare