Urmas Reinsalu: Noor Konstantin Päts vajab ausammast - tekstiga "Eesti Vabariigi rajaja, peaminister ja päästekomitee juht"
Etendus 1.0 ja etendus selle sees, ehk 2.0 vaheldusid ja mitmetel puhkudel oli vahe tegemine esimeste repliikide ajal keeruline, kas tegemist on 1.0 või 2.0-ga. Oma tipu saavutab see vaheldumine näidendi kulminatsioonis, kus Kostjat mängiv Peeter Tammearu iseennast mängides sattub ahastusse sellest, mida 1940 inimestele kaasa tõi ja kui paljud hukkusid. Kaasnäitlejad tõttavad teda rahustama: Peeter, see on ju näidend, see ei ole päriselt. Murtud Tammearu vastab: aga inimesed surid ju päriselt.
Olgu öeldud, et Peeter Tammearu teeb suurepärase rolli, ta suutis saali esimestest hetkedest kaasa kiskuda.
"Kostja ja hiiglane" on tragöödia nii näidendina kui tegelikkuses. Inimese ja rahva tragöödia, millel on antiiktragöödia mõõtmed. Näidendi avapildis nõuabki apoloogia esitaja, et ainult tragöödia võtmes on võimalik juhtunut edasi anda. Lavastaja on toonud sisse ka ühe antiiktragöödia kujundi: surnud värvivad näod valgeks. Nii värvivad oma näod valgeks Kostja pereliikmed ja jäävad ringis lamama.
Kivastiku tekstil on kahemõõtmeline tähendus. Esiteks, ta võimaldab Pätsi tõlgendada erinevalt vastavalt eelhoiakule. Kui on soov leida temas reeturit, leiab selle, kui on soov leida märtrit, leiab selle. Kuid tähtsaim on Kivastiku oskus inimlikustada toonane olukord ja Kostja kui elav inimene.
Me võime tema valikuid hukka mõista või õigustada, kuid Kivastik teeb need arusaadavaks kui valikud silmitsi pimedusega.
Meie jaoks on Kostja valikud valgustatud kui minevik ja hoopis meie omaenese tulevik on pimeduselooriga kaetud. Või kas väga ongi? Meenub Ülo Uluotsa väide, et 40 korda on Venemaa või vene hõimud Eesti alale kippunud. On vaid statistiline küsimus, millal on neljakümne esimene kord.
Teine põnev mõõde on teksti nappus. Seda teksti võib lavastada hoopis erinevalt. Võib Kostjast teha üheplaanilise märtri, võib tast teha Lembit Eelmäe Vanemuise "Magamistubades" mängitud Brežnevi, või täiesti steriilse ja stoilise isiku. Nii nagu Unt pööras draamateatris kadunud poja tagurpidi ja poega mänginud Malmsteinist sai ainuke mõistlik inimene grotesksete ebardite seas.
Lavastaja valis ülevõimendatud kujunditega tragöödia liini. Seni on Eestis toonaseid riigimehi käsitletud realistlikus võtmes. Väga põnev oleks seda lavastust näha kardinaalselt teises lavastuslikus joonises. Võibolla oligi Kostja nii julge dekodeerimine võimalik just välislavastaja poolt.
Kujundite ülesanne oli emotsiooni võimendada ja pikema seletava dialoogi asemel tekitada kujundite kosk! Ja see jõudis kohale. Pimedusest kerkib meie ette mitte president Päts kui piltidelt tuntud ikoonile ametrahaga frakis kuju, vaid Kostja kui traagiline natuur, kelle saatuseks oli elada sisuliselt kõik oma kaasaegsed kaaslased üle, näha oma riigi kui elutöö hävingut ja surra 1956, aastal Venemaa hullumajas.
Kommunistide viimase mõnitusena oli ta juriidiliselt kaks viimast eluaastat vaba inimene, kes oli lihtsalt haiglaravil.
Kantseleiülem Tambek pääses. Tema memuaaridele ( ja küllap ka Grabbi raamatule) on põhiline näidendi faktistik rajatud. Nagu tellimise peale on meil 1000leheküljeline Karjahärmi ja Pajuri monograafia, kuid sealt me Kostjat kui inimest ei leia. See vajas kirjanikusulge, mis fakte loo sujuvuse huvides kohendas, kuid see teenis terviku huve.
Majapidaja Juulit mainib minu mälu järgi Tambek möödaminnes ühes lõigus, iseloomustades Pätsi hajameelsust olmelustes asjades. Kivastikul saab Juulist eesti rahva vox populi, kes Kostjale allub, kuid kellel on toimuva kohta oma murelik ja arusaadav arvamus. See etendus ei saa ega vast seadnudki eesmärgiks anda vastuseid ajaloole. Ta andis aga vaatajale Kostja ehk president Pätsi kui inimese, mitte heroiseeritud legendi või reeturi.
Pätsi ees seisnud hamletlikud küsimused jäävad meid rahvana saatma läbi aegade. Nad on ka praegu laual, aga nad ei ole nii sakilised. Andku meile looja selgelt meelt nende hetkede tajumisel ja julgust iseendast mitte hoolides õigeid valikuid teha. Ning ära tajuda kõige keerukamat olukorda, kus valiku tegemise õigust ei ole.
Kivastik oli aus ja julge, et võttis just 1939. ja 1940. aasta hetked, riputades vahele kõnekaid sündmusi Pätsi elust. Tuleb rõhutada, et elu on tervik. Tema eluloo varasemate lehekülgede ennastsalgavus vabastab ta süüdistusest, et 1939 tegi ta otsuseid isiklikust hirmust.
"Kostja ja hiiglase" peab ära vaatama nii teatrisõber kui vihkaja, kui teda huvitab Eesti. Näidend näidendis on ka hiljutine arutelu Pätsi ausamba ümber. Kivastiku Kostja ei anna vastust, et ei peaks rajama.
Ma arvan samuti, et kindlasti peaks.
Kuid arvan, et kujutatud peaks olema noor, päästekomitee aegade vanune Päts, ja kiri kuju jalamil olgu: Eesti Vabariigi rajaja, peaminister ja päästekomitee juht.
President Päts, nagu kogu eesti rahvaga toona juhtunu, on tragöödia. Ja seda ei tohi me kunagi maha salata, pisendada või selle üle ilkuda. Riigi vabadus on püha asi, inimese ja rahva kannatused on seda samavõrd.
