Uskusin, et Kaia võidab turniiri ära
Varem õnnestus mul end veel kuidagi maha rahustada, rääkides näiteks tema ema-isaga. Töötasin Kaiaga viis aastat ning olen tegelikult kogu selle aja vältel uskunud ja oodanud tema suurt läbimurret. Aga seda ei tulnud ega tulnud...
Praegu on naljakas meenutada, aga viimased poolteist nädalat olen rääkinud kõigile, kes mu teele sattusid ja kuulata viitsisid, et Kaia võidab French Openi ära. Oleks ta Kuznetsovalt esimese seti kätte saanud, tulnukski hoopis teistsugune mäng. Paraku pidi Kaia just veerandfinaalis leppima oma esimese avaseti kaotusega sel turniiril – see tähendas uut olukorda, milleks ta polnud seekord valmis.
Kui Kaia oli pääsenud kaheksa tugevama hulka, helistas mulle tennisetreener Alti Vahkal ja meenutas, et olin lubanud tenniseliidu mullusel aastapäevapeol kõnet pidades, et Kaia jõuab sel aastal suure slämmi turniiril veerandfinaali. Mul endal küll see seik enam meeles polnud.
Miks ei läinud mu seekordne ennustus, et Kaia võidab kogu turniiri ära, siiski täide? Olen sada protsenti kindel, et ta ise pole mu väitega nõus, aga usun siiralt: Kaia oli rahul juba sellega, et jõudis veerandfinaali. Kindlasti takistab igasugune rahulolu viimast nälga kustutamast.
Kaia liigub veel edasi
Kui alustasime lühikeseks jäänud koostööd rootslase Magnus Larssoniga, küsisin Magnuselt: “Mida peaks Kaia tegema, et jõuda suure slämmi turniiri finaali?” Magnus vastas: “See on vaid eesmärgi seadmise küsimus! Võidunälja, tahtmise ja uskumise küsimus!” Magnus teadis endise tippmängijana, mida rääkis.
Eks Kaia hakkab nüüd sammhaaval edasi liikuma. Järgmisel suurturniiril ta enam veerandfinaali jõudmisega tõenäoliselt ei rahuldu.
Kasutan võimalust ja tänan inimesi, kes aitasid Kaiat nii mänguliselt kui ka majanduslikult rasketel aegadel. Tema vanemate kõrval olid nendeks Koit Uus, Tiit Kivistik, Meelis Atonen, Tiit Kuuli ja Andrei Luzgin.
